Murdmaasuusatamise revolutsiooniplaanid said kinnitust

Kristina Šmigunile 2006. aastal esimese olümpiakulla toonud suusavahetusega sõit on 2018 ilmselt viimast korda olümpiakavas. Foto: Raigo Pajula

​Pyeongchangi 2018. aasta taliolümpiamängud tähistavad murdmaasuusatamises tõenäoliselt ühe ajastu lõppu – edaspidi võivad võistluskavast kaduda suusavahetusega sõit ning klassikatehnikas sprindid. Neid asendaksid traditsiooniline jälitussõit ning murdmaakross. Lisaks võisteldaks edaspidi mees- ja naiskonnasprindi asemel ühes segateatesõidus, selgitas Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) murdmaajuht Pierre Mignerey Saksa suusaväljaandele antud intervjuus.

FIS avaldas intervjuu ingliskeelses täismahus ka oma kodulehel ning talispordifännile on kogu jutt huvitav lugemine. Toome siinkohal välja vaid põhipunktid.

• 2003. aastal maailmakarikasarja osaks saanud ja Torino olümpiamängudelt Eestile läbi Kristina Šmigun-Vähi kuldmedali toonud suusavahetusega sõit on reisimas ajaloo prügikasti. Edaspidi muutuks see taas traditsiooniliseks kahe osaliseks jälitussõiduks – kõigepealt on kavas eraldistardist võistlus, hiljem selle tulemuste põhjal viitstardist jälitussõit.

«Suusavahetusega sõit võeti programmi, et tuua mõlemad sõidutehnikad kokku ühte võistlusesse ning luua vahetuse järel liidrimuutusi ja draamat. Põhimõte on sel hea, aga tegelikkuses see pigem ei tööta. Enamasti on tegu lihtsalt tavalise ühisstardiga, kus vahetatakse keset võistlust suuski,» selgitas Mignerey. Mees lisas, et kuna suusavahetusega sõidu jaoks on lisaks vaja kahte rada, spetsiifilist staadioni, kuhu mahuks ära vahetusala, rohkem telekaameraid, turvamehi ja suuski-määret, siis on tegu ülemäära kuluka alaga.

• Klassikatehnikas sprindid jäävad ajale jalgu. Asenduseks pakutakse välja murdmaakross, kus lühikesel rajal on sõitjatel mitmeid ületatavaid takistusi. Ala on proovitud näiteks noorte olümpiapäevadel.

«Me ei räägi siin kunstlikest elementidest. Tahaksime rohkem mängida maastikuga – panna rajale sisse lained, viraažid, võib-olla väikesed hüppedki. Ilmselgelt on neid elemente klassikarajal peaaegu võimatu kasutada,» rääkis Mignerey. Tema sõnul on klassikatehnika muutunud liiga piiripeaseks – millised liigutused on lubatud, millised lähevad juba vabatehnika valda. «Üks meie peamisi põhimõtteid on, et murdmaasuusatamine ei tohi muutuda alaks, kus võitja määravad lõpuks kohtunikud,» selgitas prantslane ja lisas, et sprint peab tähendama midagi kiiret, mis omakorda tähendab uisusammu.

Mignerey rõhutas, et seda plaani ei tasu võtta kui klassikatehnika surmaoige algust, aga edaspidi võidakse loobuda printsiibist, et igal hooajal ning võistlustel peab klassika ja vabatehnika suhe olema 50-50. «Kui peaksime kunagi loobuma klassikatehnikas võistlemisest, siis ma ei usu, et oleks õige näidata näpuga, et lõpu algus oli hetk, kui otsustasime sprinte pidada vaid vabatehnikas,» nentis ta, et probleemid eksisteerivad, aga nendega tuleb tegeleda.

• Võistkonnasprinte peetaks edaspidi vaid segateatena, ka tiitlivõistlustel

Mignerey sõnul on see kõige rohkem analüüsi vajav ettepanek: «Jah, murdmaa kaotaks MMil ja OMil ühe medaliala, aga sportlased ei jääks millestki ilma – igal neist oleks ikka võimalik võta sama arv medaleid. Suurem väljakutse oleks MK-sari – üks suhteliselt lühike võistlus päeva kohta oleks paras väljakutse nii korraldajatele kui nende rahakotile. Üks võistlus tähendab väiksemat sissetulekut ja ka lühemat meelelahutust kohale tulnud pealtvaatajatele.»

Plaane arutatakse käesoleva olümpiatalve jooksul ning nendega minnakse nii Rahvusvahelise Olümpiakomitee kui ka erinevate partnerite jutule. Templi võivad muudatused saada 2018. aasta maikuus peetaval FISi kongressil.