/nginx/o/2017/10/19/7232211t1h6d61.jpg)
Me kõik tahame võita ja mitte ainult spordis, vaid ka elus üldisemalt. Elus on aga võidu ja kaotuse äratundmine tihti raskendatud, sest meil pole mõõdupuud, millest kõik ühtemoodi aru saaks. Spordis on kõik palju lihtsam. Võidab see, kes jookseb kiiremini, hüppab kõrgemale või kaugemale, viskab rohkem palle korvi jne. See, kes seisab lõpuks pjedestaali kõrgeimal astmel, ongi võitja.
Aga kas ikka on? Kui see, kes seisab pjedestaali kõrgeimal astmel, on tarvitanud, ütleme, näiteks anaboolseid steroide, kas ta siis on ikka võitja? Kui ta on meelega takistanud konkurenti parimat tulemust saavutamast, näiteks pannud suusarajal kaasvõistlejale kepi ette, nii et too kukub, kas ta siis on võitja? Kui ta on rikkunud reegleid, näiteks läbinud maratonil lühema distantsi, n-ö lõiganud, kas ta siis on võitja?
Tippsport on armutu. Sa oled kas võitja või kaotaja. Kõik ei pea sellisele pingele vastu, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mõni loobub, mõni on sunnitud loobuma, mõni otsib võimalust mitte loobuda. Ja leiab selle dopingus, lõikamises, kepi ette panemises. On raske uskuda, et ta ei teaks, millega riskib. Küsimus on pigem selles, kas risk on seda väärt. Tippsport nõuab palju, aga võib ka palju anda. Au, kuulsuse, raha. Kümme aastat tipus võib kindlustada inimeste palava armastuse ja imetluse ning materiaalsetest muredest vaba elu. Kindlasti on see midagi, mida tasub eesmärgiks seada. Küsimus on vaid: kas selline võit on ikka võit?
See kehtib tippspordi kohta, aga medalil on ka teine külg – harrastussport. Harrastussportlased võib jagada laias laastus kaheks: need, kellele lihtsalt meeldib sportida, ja need, kelle jaoks on võit sama tähtis kui tippspordis.
Julgen ka ennast harrastussportlaseks pidada: jooksen pea iga päev pool kuni kolmveerand tundi ja mängin kaks korda nädalas tennist. Tõsiste tegijate meelest olen muidugi naljanumber, kuid minu enda jaoks on see täiesti piisav. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Küsimus on hoopis, mis sunnib mind seda tegema. Selle asemel võiks ju ennast hoopis mõnusalt diivanile laiali laotada ja… näiteks vaadata telekast jalgpalli. Nojah, siis oleksin küll hoopis tugitooli-, mitte harrastussportlane. Mitte et selles minu silmis midagi laiduväärset oleks. Tunnistan täiesti ausalt üles, et kui pildikastist vähegi tennist näidatakse, olen ka mina seal ees. Tennis on alati olnud minu suur kirg ja armastus. Et aga asi lihtsalt tagumiktundidena kirja ei läheks, püüan meelde jätta proffide erilisi eest- ja tagakäelööke, tilkpalle ja jalge vahelt lööke, et need siis kohe esimesel võimalusel ise platsi peal järele proovida. Ah et kas tulevad välja ka? Muidugi ei tule! Aga ma naudin iga viimast kui hetke selle üritamisest.
Seega on esimest tüüpi harrastussportlase üheks peamiseks liikumapanevaks jõuks armastus mingi spordiala vastu, aga ka lihtne rõõm enda liigutamise üle, hea enesetunne. Pean siinkohal tunnistama, et jooksmine on minu jaoks alati pisut… tuim ala olnud – lihtsalt jooksed ja jooksed ja midagi nagu ei toimu. Olen seda arvanud peaaegu terve elu, kuni mõni aeg tagasi jõudis mulle äkki kohale, et jooksmise ajal on väga mõnus süüvida mõtetesse, millele muul ajal eriti aega ei jää, n-ö elu üle järele mõelda. Näiteks kasvõi selle üle, kas on vaja alati, veri ninast väljas, kõigist parem olla.
Nüüd ongi õige aeg küsida, kas harrastussportlaste puhul on peale sportimisrõõmu ka tulemusel mingi tähtsus. Jah, on küll. Ja siin tulevadki mängu need teist tüüpi harrastajad. Need, kelle jaoks tulemus on kõik kõiges. Neil on kodus üksikasjalikud tabelid iga trenni tulemustest, kulutatud ajast, läbitud vahemaast või millest iganes, mida mõõta annab. Neil on kirjas, millises rahvavõistlusel nad missuguse tulemuse saavutasid ja keda edestasid. Neil on kirjas, mida nad sõid enne trenni ja mida pärast trenni, milliseid keelatud aineid ja kui palju nad tarbisid ning… Stopp! Kas ma ütlesin «keelatud ained»? Jah, kahjuks küll. Sest nii üllatav kui see ka ei tundu, on doping Eesti harrastussportlaste hulgas väga laialt levinud. Kes ei usu, guugeldage pisut ja te üllatute, kui palju sellekohast infot te leiate. Kindlasti tekkis nii mõnelgi praegu küsimus: aga milleks? Sest siin pole ju mängus tohutut auhinnaraha ega kõikehaaravat feimi, parimal juhul võid saada oma viisteist minutit kuulsust ja ongi kõik. Nii et siis – milleks?
Inimesele on omane soov olla parem, targem, rikkam, ilusam, kiirem kui teised. Kõlab ju ka olümpiadeviis «Kiiremini, kõrgemale, tugevamini». Iseenesest on see täiesti normaalne soov, mis on edasiviiv jõud pea kõigis valdkondades, kus inimene tegutseb. Seega on tegemist põhimõtteliselt positiivse nähtusega. Aga siin on üks «aga». Kui see soov – või siis juba tungiv vajadus – matab enda alla kõik ülejäänud tunded ja muutub kinnisideeks, tasuks peatuda ja endale meelde tuletada, et mitte see ei olnud algne idee.
Tegelikult kehtib see põhimõte nii harrastus- kui ka tippsportlaste kohta. Kui võit muutub ülimuslikuks kõigi teiste eesmärkide või ideede ees, ei saa lool olla õnnelikku lõppu. Ma ei pea silmas ainult dopingut, kuigi see on üks karmimaid vahendeid iga hinna eest võidu tagaajamisel. On ka arutu, kaugelt oma võimeid ületav treenimine, äärmuslik toitumine, arutu riskimine. See juhtub siis, kui unustatakse sportimise tegelik mõte ja alles jääb ainult kinnisidee: võit või mitte midagi.
Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
Postimees ootab konkursitöid kuni 1. detsembrini 2017 meiliaadressil essee@postimees.ee. Essee pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega).
Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.