Pirita purjekeskuse peremees, maskott Vigri – Eesti kõige kuulsam hüljes

Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

1970ndatel kujunesid olümpiajutud Eesti inimeste igapäevasteks kaaslasteks, sest Tallinnast pidi peagi saama olümpialinn, 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati toimumispaik.

Jah, praegu võib kuvand nõukaaegsest Tallinnast kui rahvusvahelisest purjetamiskeskusest meile pisut üllatav tunduda (kas sai suletud piiridega Nõukogude ühiskonnas üldse rääkida tegelikust merelinna staatusest?), kuid toona võtsid spordijuhid ideest kõvasti tuld ja tegid mõtte teoks. Tallinna linnale tõi olümpiakorraldus kaasa Piritale rajatud mastaapse purjespordikeskuse ja mitmed uusehitised (Olümpia hotell, lennujaam, teletorn jm), eestlaste teadvusse muudele olümpiamälestustele lisaks aga ühe vuntsilise tegelase – purjetamisvõistluste maskoti, hülgepoisi nimega Vigri.

Kahetsusväärselt sattus sümpaatne viiger maskotiks poliitilistest pingetest pilgeni laetud sündmusele. Saatis ju kogu Moskva olümpiat lääneriikide boikotikampaania, mis oli põhjustatud Nõukogude vägede sisseviimisest Afganistani 1979. aastal. Kui lisada veel fakt, et purjeregatt toimus Eestis, mis oli okupeeritud territoorium, siis polegi imestada, et mõned tugevad purjetamisriigid jätsid lõpuks Tallinna kohale tulemata ning mitmed delegatsioonid otsustasid osaleda olümpialipu all – teisisõnu, riigid ise olümpial ei esinenud, kuid oma sportlaste osavõttu ka ei keelanud.

Teisalt oli olümpiakorraldus omas ajas kindlasti majanduslikult tark tegu. Moskva finantstoel muudeti tublisti Tallinna linnapilti ja loodeti hulgaliselt rahvusvahelist tuntust koguda. Just viimase eesmärgi täitmisele mõeldes pandigi ametisse regati maskott.

See oli esimene kord ajaloos, mil mõnel olümpial kavas olnud spordialal oli eraldi maskott.