Anatoli Šmigun töötab Kristjan Ilvesega kuni medalivõiduni

Kristjan Ilves ja Anatoli Šmigun ütlevad kui ühest suust, et on leidnud teineteisemõistmise ja sammuvad rahulikult suure eesmärgi suunas. Foto: Sille Annuk

Üks kargelt tuuline, aga kaunis oktoobripäev Otepääl. Eesti suurim olümpialootus Kristjan Ilves lihvib Tehvandil hüppetehnikat, kohal on ka Anatoli Šmigun. Mida teeb vana suusahunt, paljudes Eesti kodudes armastatud Kristina ja Katrini isa ja endine treener trampliini ümbruses, imestate ehk. Ent ülesandeid leidub: Tolik jälgib tuule suunda ja tugevust, samuti annab raadioside kaudu teada hüpete pikkustest.

Tänaseks on Ilveste tiim juba Eestist Soome lume peale läinud. Ikka koos Šmiguniga, kes ütleb, et naudib kahevõistlusse sukeldumist täiega.

- Anatoli, kuidas pärast pikki aastakümneid murdmaasuusatamise juures end kahevõistlejate maailmas tunnete?

Ega ameeriklased ilmaasjata ütle: kui oled millestki väsinud, leia vähemalt viieks aastaks muu tegevus. Võin tolle ühe hooaja järel öelda, et tunnen täiesti uut hingamist ja meeldivat värskust. Mul on veel eriliselt vedanud – koostöö Kristjani, tema venna ja isaga on tõesti puhas nauding. Mida enamat saad sa soovida, kui inimesed su ümber iga päev pühenduvad ja oma ala hingepõhjani armastavad.