Grigori Rodtšenkov – mees, kes reetis Venemaa

Grigori Rodtšenkov Foto: Andrus Peegel

Kui kodutänaval parkiv või aeglaselt sõitev võõras auto toob seljale külma higi. Kui päikeseprillidega nägu varjav vastutulija paneb võpatama. Kui suvalises kohas emakeelt kuuldes on põhjust karta, et kõik on läbi. Kui restoranis einestades tuleb arvestada võimalusega, et toitu on «maitsestatud» polooniumiga. Tere tulemast doktor Grigori Rodtšenkovi maailma. «Pean elu lõpuni kogu aeg üle õla vaatama,» nentis mees, kes söandas reeta Venemaa.

Praegu viibib 2015. aasta algul kodumaalt pagenud Venemaa antidopinguagentuuri endine juht Rodtšenkov USAs teadmata asukohas tunnistajakaitse programmi all. Avalikkusega suhtleb Venemaal tagaotsitavaks kuulutatud mees vaid advokaadi kaudu. Rodtšenkovi toodud ohvrid on suured. Aga kindlasti pakkus Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) teisipäevane otsus – Venemaa sportlased peavad karistuseks 2014. aastal Sotšis korraldatud riikliku tasemega dopingupettuse eest Pyeongchangi taliolümpiamängudel võistlema mitte enda riigi, vaid olümpialipu all – talle tröösti. Tema juttu usuti. Ta ei jäänud hüüdja hääleks kõrbes.

Siiani on täpselt teadmata Rodtšenkovi motivatsioon. Mis ikkagi pani teda võigast ja nahaalset skeemi paljastama? Kas ainult kartus elu pärast? Või mängis olulist rolli must südametunnistus (Rodtšenkov aitas Venemaa Sotšis medaliarvestuse esikohani ju sõna otseses mõttes isiklikult, kui ulatas öösiti dopingulaborist uriiniproove läbi seina uuristatud salajase augu)? Või hoopis professionaalne soov tuua maailma antidopinguliikumisesse uus kvaliteet?

See viimane võis Rodtšenkovil osaliselt isegi õnnestuda, sest Venemaa juhtum paljastas senise antidopinguliikumise põhilise probleemi – vaikimisi eeldati, et kõik riigid soovivad puhast sporti. Venemaa kasutas seda nüanssi räigelt enda kasuks ära ja pettis nii kuidas jaksas ja oskas. Sealne antidopinguagentuur oli kirjade järgi politseinik, aga tegelikult maffia. Maailma antidopinguliikumine on astunud ja astumas samme, et säärane jama ei saaks korduda. Sest pole normaalne, et sportlased usaldavad dopingupetiste paljastamisel rohkem uurivat ajakirjandust kui dopingukütte.

Kui Rodtšenkovi eesmärk oli tuua Venemaale kaela karm karistus, siis see tal ei õnnestunud. Sanktsioonid liigituvad pigem leebeteks. Jah, lippu avatseremoonial ega autasustamisel ei näe, ent enamik Venemaa medalilootusi saavad Pyeongchangis ikkagi võistelda, sest neil ei tohiks olla suuri raskusi ROKi dopingupuhtuse tõestamise klausli täitmisega. Ning 15 miljoni dollari suurune trahv on Venemaale köki-möki.

Kõige tähtsam aga, et nimetus «olümpiasportlased Venemaalt» on oluliselt allaneelatavam, kui olnuks «sõltumatud olümpiasportlased», mille all pidid kaks aastat tagasi Rio de Janeiros võistlema Kuveidi sportlased, kelle olümpiakomitee olukord oli toona täpselt sama, mis Venemaa omal pärast teisipäeva – õigused peatatud.

Ka Venemaa Olümpiakomitee president Aleksandr Žukov tähtsustas pärast karistuse avalikustamist, et «neid nimetatakse Venemaa, mitte neutraalseteks sportlasteks», mis kipub viitama, et jutud, justkui olnuks karistus enne avalikustamist venelastega kokku lepitud, ei pruugi olla laest võetud.

ROK ehitas seega kiriku keset küla, nagu neil ikka kombeks. Ühelt poolt rahuldati Venemaale karmi karistust nõudnud aus maailm. Teisalt hoiduti venelasi liialt alandamast. ROKi tegutsemisjulgus jäi Rodtšenkovi omale oluliselt alla, mis polnud üllatav, sest olümpialiikumise põhimõtteline soov on vältida välistamisi. ROK jätkab oma teekonda, rõhutades lootust helgemast tulevikust. Rodtšenkov passib igal sammul üle õla.