Maailmarekord käes, olümpiakohta ei anta: absurd või õiglane karistus?

Denis Juskovi käes on maailmarekord. Aga olümpiapääset talle ei anta. Foto: Phil Noble/Reuters/Scanpix

Venelased on mures. Ja vihased. Neil on kaks maailmarekordimeest. Sellist meest, kes võimelised tooma Pyeongchangist olümpiakulla. Aga on enam kui tõenäoline, et me ei näe kumbagi neist Lõuna-Koreas stardis.

Tervelt kaheksa aastat püsis 1500 meetri maailmarekord ameeriklase Shani Davise käes. Kiiruisutamises on see pikk aeg. Alles laupäeval pühkis venelane Denis Juskov viimaks Davise tulemuse rekorditeraamatust ja kirjutas selle asemele uued numbrid 1.41,02. Täpselt kaks kuud enne olümpiatule süttimist tõstis see ta kullasoosikuks.

Õigemini – pidanuks tõstma. Aga Venemaa sportlastest rääkides ei kehti sel talvel tavapärased loogikareeglid.

Seda teab hästi ka Pavel Kuližnikov. Tema 500 meetri maailmarekord sai novembri lõpus kaks aastat vanaks, seda pole tänaseni suutnud keegi ületada. Kuližnikov peaks sõitma olümpiale suursoosikuna. Kuid tõenäoliselt ei sõida ta sinna üldse.

Miks?

Kümme aastat tagasi püstitas toona 18-aastane Juskov kaks Venemaa noorterekordit, debüteeris edukalt MK-sarjas ja võitis Euroopa noorte mängud. Seejärel kadus ta aga pildilt. Selgus, et noormees oli langenud enda rumaluse ohvriks – ta jäi dopingukontrollis vahele marihuaana tarvitamisega ja sai neljakuulise võistluskeelu.

Venemaa Uisuliidu arvates oli sellest vähe. Nad kasvatasid karistust. Ent mitte aastale või kahele, vaid lausa neljale. Esialgsega võrreldes 12 korda!

Millest selline ootamatult karm kirvehoop? Selgitati: Juskov ei tarvitanud mõnuaineid pelgalt ise, ta ka müüs seda edasi teistele noorsportlastele.

«Üks inimene üritas mind isikliku vihavaenu tõttu spordist neljaks aastaks eemale jätta.» See on ainus lause, mida Juskov on juhtunu kohta öelnud. Rohkemat ei taha ta rääkida. Küll aga tegi seda noormehe treener Juri Petrov, kellel oli juhtunu kohta lihtne selgitus: kõige taga olevat Venemaa Uisuliidu ekspresident Vladimir Komarov. Too klaarivat Juskovi karistades tema, Petroviga, arveid.

Oli kuidas oli, karistus jäi kehtima. Kolm aastat treenis Juskov üksi, enne kui alaliidu uus president Aleksei Kravtsov lubas tal taas koondise treeningutega liituda. Juskov ei võinud uneski aimata, et sellest, kuidas tema enneaegne naasmine toona ametlikult vormistati, sõltub täna tema pääsemine või mittepääsemine olümpiaovaalile. Kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) või Rahvusvaheline Spordiarbitraaž (CAS) leiavad, et Juskovi võistluskeeld tühistati või määrati see ebaõiglaselt, on olümpiauks talle valla. Kui mitte... Otsuses, mille ROK eelmisel nädalal end dopingupuntrasse mässinud venelaste asjus vastu võttis, öeldakse sõnaselgelt: Venemaa sportlane lubatakse mängudele neutraalsena võistlema vaid siis, kui talle pole varem määratud võistluskeeldu dopingainete tarvitamise eest. Punkt.

Venemaa lippu ei tohi Pavel Kuližnikov Pyeongchangis lehvitada niikuinii. Ta oleks rahul ka vähemaga... kuid talle ei lubata sedagi. Foto: Grigoriy Sisoev/Sputnik

Suures plaanis sama lugu juhtus Kuližnikoviga. Tema oli samuti 17-aastane, kui võitis juunioride MMil kulla ja pronksi. Aga ühes uudisega, et noormehe organismist leiti metüülheksanamiini jälgi, sai rõõmust üleöö kurbus ja häbi.

Keerulise nime taga on peidus efedriin. Sama ergutiga on viimastel aastatel vahele jäänud hokimängija Anton Belov, sprinterid Yohan Blake ja Amantle Montsho, tennisist Ivo Minar, laskesuusataja Evi Sachenbacher-Stehle... Kuližnikov väitis esialgu, et efedriin sattus tema organismi külmetusvastase ravimiga. Siis meenus talle, et enne jääle astumist oli ta purgist kulistanud energiajooki. Küllap oli efedriin peidus hoopis seal!

Venelase selgitusi ja vabandusi ei usutud, Rahvusvaheline Uisuliit karistas teda kaheaastase võistluskeeluga. «Mind koheldi väga karmilt, olin ju kõigest alaealine. Võtsin energiajooki, sama hästi oleksin võinud juua ka kolm tassi kohvi,» kurtis Kuližnikov hiljem. «Jõin energiajooki ka treeningutel ega varjanud seda kordagi kellegi eest, sest ma ei osanud arvatagi, et see sisaldab midagi keelatut. Olin laps, tegin vea, kuid tagajärjed olid karmid,» leidis ta. Ent karistus tuli sellegipoolest ära kanda.

Kaks aastat tagasi kerkis Kuližnikovi selja taha taas dopingutondi vari. Kuid WADA otsustas suure segaduse lõpptulemusena, et kurikuulus meldoonium ühes oma raskelt tuvastavate piirmääradega ei õigusta sportlastele võistluskeelu määramist. Ning ka ROK kaotas Kuližnikovi vastu taas huvi.

Sarnased, kuid siiski erinevad olukorrad

Võrreldes Juskoviga on Kuližnikovi seis nüüd siiski märksa sandim. Tema kunagine karistus kinnitati läbi WADA, mistõttu seda pole võimalik apelleerida. Ja ROKi määratud värskest kriteeriumist ei õnnestu tal mööda hiilida ühegi juriidilise nõksu abiga. Kuližnikovi ainus võimalus? Pöörduda CASi ja loota, et talle tehakse erand. Mille tõenäosus on täistuuridel käivat dopinguvastast võitlust vaadates kaduvväike.

Venelased on pahased. Mõlemad mehed on oma patu eest karistuse saanud ja selle ju ka ära kandnud – Kuližnikov tervenisti, Juskov osaliselt. Kas nooruspõlve rumalused on tõesti väärt seda, et kaks valitsevat maailmarekordimeest olümpialt eemale jätta? Erinevalt Sotšis patustanud Olga Fatkulinast ja Aleksandr Rumjantsevist pole kummalegi uisutajale määratud eluaegset olümpiakeeldu. Neid pole süüdistanud mitte keegi – ei Oswaldi komisjon, McLareni raport ega dopinguskandaali avalikkuse ette toonud Grigori Rodtšenkov. Nad võivad MK-sarjas puhaste poistena iga kell starti tulla.

Kuid olümpiale pole kahel rekordimehel praeguse seisuga sellegipoolest asja.