«Et uudis lõpuks välja öeldi on muidugi hea meel,» rääkis Mardna süüdistusest, mis on Eesti spordi kohal sünkja pilvena hõljunud juba 2014. aastast. «Kui esialgu läbi Vene meediakanalite uudisetaoline asi laiemasse publikusse lekkis, helistasid ka mulle ajakirjanikud ja küsisid, et kuidas te nüüd magate, kas uni on öösel rahulik. Ma ütlesin kohe, et meil pole kellelgi unega probleeme, sest teadsime, et pole midagi reeglitevastast teinud. Teadsime algusest peale, et see tulemus peab selline tulema. Tegu pole üllatusega, aga miks ta nii kaua aega võttis, seda ei oska kommenteerida.»
Mardna lisas, et tema ei kuulu reeglite loojate sekka, aga dopinguproovide käitlemise protseduurid on küsimuse all terves maailmas. Näiteks Šmigun-Vähi 2006. aastal antud proovid läbisid kordustestimise peaaegu kaheksa aastat hiljem, mis toona oli paika seadud «kõlblik kuni» tähtaeg.
«Algul oli see kaheksa aastat ja nüüd on vist pikendatud kümne peale. Kas see on mõistlik, selle üle me võime arvamust avaldada, aga paraku meie neid reegleid ei tee,» sõnas Mardna. «Selle üle ei ole spekuleeritud vaid Eestis, mis on maailmamastaabis väike külake, aga ka üle maailma on arutatud, kas üldse on mõistlik proove nii pikalt säilitada.»
«Peame arvestama, et tegu on bioloogilise materjaliga. Pole tehtud maailmas ühtegi uuringut – vähemalt pole võimalik neid otsides leida – kui bioloogilist materjali nii kaua säilitada, vahepeal üles sulatada, uuesti külmutada … Temperatuur mõjutab väga palju baktereid ja mikroorganisme, mis elavad bioloogilistes vedelikes ja neilgi toimub metabolism. Siin on nii palju agasid, millele me ei oska vastata,» lisas spordiarst.