Eero Mõttuse olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Orienteerumisvõistlus Lääne-Virumaal. Foto: Meelis Meilbaum/Virumaa Teataja/Scanpix

Enamik eestlasi ilmselt teab 1959. aasta filmis «Vallatud kurvid» kodanik Voldemar Panso esitatud mõttekäiku: «Miks nad nii hullusti kihutavad?» – «Esimene saab auhinna.» – «Ah soo, et materiaalne huvi. Aga miks need teised?».

On ju palju kindlamaid, lihtsamaid ja tõhusamaid võimalusi materiaalse huvi rahuldamiseks. Ja ikkagi küsimus: miks need teised? Pole ju hea sportlik võimekus enamasti hädavajalik või muidu reaalselt kasulik.

Tallinna orienteerumisneljapäevakul võib eribussist maha jääda ja jooksuvõistlustel võidakse vist kontrollaja ületamisel ka edasiliikumist takistada. Kumbagi varianti pole senini juhtunud, kuigi neljapäevakutel on ikka päris napilt läinud. Aga need pole teab mis rasked ülesanded, saab ka ilma treenimata täidetud. Kas peab sedasi pingutama nagu Priit Mõedaku kurikuulsatel tõusudel?

Ei peaks ju laskma ennast teistest segada. Teha sporti oma tempos täpselt oma võimete järgi peaks olema parim. Igasugune võistlemine ja teistega võrdlemine õhutab ju ülepingutamist! Organismid on erinevad, ükski tippsportlane ei jõua tippu täpselt samal moel. Treeningplaane kopeerida ei saa. Milleks siis üldse teisi vaadata ja ennast võistlustel teistega võrrelda, kui see võib osutada sportlikule võimekusele hoopis karuteene?

Olgu need võimed missugused tahes, laias laastus ei tohiks vahet olla võistlemissoovis! Sobiva võistluse leiab igale tasemele. Nii kui ikka omale numbri ette paned, tahaks ikka kiiremini joosta. Tekib hasart.

Korduvalt on pärast haigust mindud starti mõttega, et sörgin nüüd lihtsalt raja läbi, sest raha on makstud. Alati olen plaanitust kiiremini jooksnud. Enamasti maksimaalse kiirusega, mida võimed hetkel lubavad. Eriti hull on asi orienteerumisega, seal kipub juba tavalise trenni ajal hasart üles minema. Nii et sisuliselt treeningut nagu polegi. Et kõik orienteerumised ongi võistlused. Mulle tundub, et ma pole üksi – päris paljud päevakulised talitavad sedasi. Niimoodi kahjuks ei arene ja pole tervislik.

Pealegi kiired jalad orienteerumises rumalat pead märkimisväärselt ei kompenseeri. Kogu hapniku jalgadesse suunamine põhjustab täiendavaid puudujääke üleval pool. Kiiretest jalgadest on abi vaid siis, kui kõrgemal pool eksimusi pole. Samas muidugi ei tohi unustada, et edasi peab ikka liikuma, muidu metsast välja ei saa, mõelgu aju välja kuitahes kavala plaani. Viimasel ajal olen ehk suutnud ennast tahtejõu ja loogilise mõtlemise tulemusel pisut taltsutada ja seetõttu ka varem metsast välja saada.

Teadmine, et sa suudad, on magus. Alati ei pea kõik võimed andma otsest kasu. Pole ju mingit vahet, jooksmises 10 kilomeetrit 50 minuti asemel 40 minutiga läbida või 40 minuti asemel 38 minutiga. Ometi tekib mänguline efekt, treenid mingit moodi ja saadki kiiremaks!

Või treenid teistmoodi ja jääd hoopis aeglasemaks. Neid nüansse on palju! Teadlased on kuskil leidnud, et mingi asi parandab mingisugust sportlikku võimekust. Tahaks proovida!

Siinkohal peab aru saama, et teadlased uurivad enamasti katsealuseid labori tingimustes. See tähendab, et kõik muud eeldatavad välismõjud võetakse maha ja uuritakse vaid ühte mõju. Selle tulemusel areneb mingi sportlik parameeter kõigil katsealustel sedasi, et võib suisa korrelatsioonigraafiku joonistada. Kuid mõne grupis osalenud sportlase põhiala tulemused võivad ka halveneda, kuigi uuritav võimekust parandas. Sest pahatihti tähendab ühe võimekuse kasv teise võimekuse taandumist.

Reaalses elus mõjutab meid veel väline mõju kogu oma rikkuses. Ning sportlik tulem ongi mõjurite kogum. Tulemuste saavutamine ongi siis kompromissi leidmine ehk  sisuliselt matemaatilise ekstreemumülesande lahendamine. Ei mängi rolli, et lahendust ei leia otseselt matemaatilise valemiga. Ka päris teaduses on olemas analoogarvutid, kus modelleerimise teel saadakse lahendus. Kõik see on ju ometi põnev!

Lõppkokkuvõtteks, ega kui ise ikka üldse mingit sporti ei tee ja mingil toredal võistlusel osalenud pole, siis Panso mängitud kodanik ka vastust ei saa. Ilma isikliku kogemuseta ei saagi paljusid maailma asju mõistma.

Kõiki maailma asju omal nahal katsetada pole ilmselgelt mõistlik, kuid spordivõistlust julgeks küll soovitada! Tõsi, hoopis suurema elamuse saad, kuid oled ikka võistluseks valmistunud, see tähendab treeninud.

Kui suudad ühe ala nüansid selgeks teha, siis see paneb paremini mõistma ka teisi alasid. Vähemalt paneb sind otsima esmapilgul varjatuid tahke. See on ju põnev! Nii et kui tahate olümpialt ja elult rohkem ja tugevamaid elamusi, siis julgelt sportima. Ning seda ikka soovitavalt mõne juhendaja näpunäidete järgi. Ja õppige pidama piiri. 

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.