Tarvi Talve olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Michael Phelps Foto: SCANPIX

Arvan, et olin siis viiene. Võib-olla ka kuuene. Igatahes koolis veel ei käinud, vaid lasteaias. Ilmselt lugesid mu vanemad ajalehest kuulutust, kus Kalevi spordiselts kutsus eelkooliealisi lapsi ujumise algõpetusse. Täiskasvanulikust ja kasvatuslikust vaatevinklist oli tegemist igati elulise oskuse ja hilisemas kõnepruugis koguni eksistentsiaalse võimekusega. Nõnda viidigi mind esimest korda suurde basseinimajja, kuhu kogunes hea hulk jõnglasi – kisa ja nalja oli palju, vesi pritsis ja pladises.

Millal ujumise algõpetusest sai sportlik treening, seda ma hinnata ei oska. Ujulas hakkasin käima kolm-neli korda nädalas, alustuseks tund aega korraga. Tulid ka esimesed võistlused, millel puudus aga erilisem tähendus.

Treeningutel võtsin kõike hetkemeeleolu alusel. Basseini otsaseinas oli hea prille puhastada, et veidi hinge tõmmata. Vahel tuli tahtmine end ka raja eraldusujukite peal mõnusasti rullida. Treeneri kümnest edasi-tagasi harjutusotsast võis väsimuse korral kergesti kaks maha viilida, nii mõnigi päev sai treeningu jooksul paar korda tualeti vahet longitud.

Ujula asus mu lapsepõlvekodust kahe trammipeatuse kaugusel. Kuna algklassides algasid koolitunnid pärastlõunal, siis treeningutelt tulin tagasi keskpäeva paiku. Minu trammist mahaminekupeatus oli täpselt raamatupoe ees. Nõnda kulges kojuminek peaaegu alati sealt läbi ning kõik müügil olnud laste- ja noorteraamatud said üle vaadatud. Mõni taskuraha eest ka kaasa ostetud.

Võisin olla vast kümnene, kui ühel tavapärasel teekonnal ujulast koju jäin raamatuleti ääres pikemalt lehitsema pehmeköitelist raamatut, mille esikaas oli ääristatud peene meander-ornamentikaga ja kus esiplaanil seisid kaks Antiik-Kreeka rõivastes noorukit.

See kõik tundus nii eksootiline ja paeluv, et juba samal õhtul lugesin raamatukese otsejoones läbi. Jutustus rääkis kahest vennast, kellest vanem asutas end võistlema suurtel Olümpia mängudel ja noorem läks temaga kaasa, et seda kõike oma silmaga näha. Põnevasse tegevustikku oli põimitud ohtralt värvikaid kirjeldusi Vana-Kreeka eluolust ja atleetide askeldustest. Vaatamata jutustuse terviklikule kaasahaaravusele eristus selles siiski üks stseen, mis jäi mu meeltesse kauaks keerlema ja mida oma vaimusilmas ikka uuesti läbi kerides kogesin elu esimest kunstielamuslikku katartilist võpatust.

Kätte oli jõudnud pidustuste haripunkt ja mängude neljas päev. Areenile astusid atleedid, keda pealtvaatajad kõige enam hindasid: maadlejad, rusikavõitlejad ja pankraationis osalejad. Rahvas tungles võistlusväljaku ümber suurema murruna kui eelmistel päevadel ning igale sportlase sooritatud heitele, löögile või võttele elati kaasa häälekate ja tunnustavate hõigetega.

Samasugune heakskiit, mille pälvis osav ja jõuline rünnak, sai osaks ka selle vastu seisnud kaitse tugevusele. Kreeklased hindasid kõrgelt katsumuste talumist, raskustele mitte allavandumist, pingutuslikku vankumatust. Rusikavõitluses olid jäänud võistlema kaks seni kaotuseta püsinud atleeti, kes tiirlesid raskelt hingeldades teineteise ümber, jagades ja tõrjudes hoope. Rahvas elas neile maruliselt kaasa, otsekui seisaks iga pealtvaataja ise võitlusringis. Korraga õnnestus ühel rusikavõitlejal teise kätekaitsest läbi murda ja tema löök tabas vastast otse näkku. Pihtasaanu pea nõksatas tagasi, jalad vaarusid ning keha tõmbus kössi. «Lõpp! Läbi! Kõik!» käis kahin üle rahvasumma.

Hoobi andja ise oli oma triumfis samuti kindel ja tõstiski võidukalt käed. Korraga ajas aga kummargile vajunud võitleja end sirgu, viis vasaku tugijala hooga ette ning andis end juba võitjaks pidanule viimast jõudu kokku võttes parema käega sellise löögi, et see vastase pikali lennutas ja oimetult selili jättis. Kaasaelajad huilgasid ja olid hullumas. Kui kohtunik võitjaks tõusnu juurde astus ning talle austuse ja lugupidamise märgiks pühast hiiest lõigatud loorberipärja pähe asetas, siis võisid kõik näha olümpiavõitja naeratust. Higises ja verepritsmetes näos paljastus esihammasteta suu – sportlane oli vastase poolt puruks löödud hambad heitluse käigus alla neelanud, et mitte anda märki oma alistumisest.

Alles aastate möödudes sain teada, et see lugu räägib antiikmängude olümpiavõitjast Küreene Eurydamasest ja seda tuntakse Rooma hellenisti Claudius Aelianuse teose «Poikile historia» («Kirev ajalugu») kaudu. Kuid kümneaastast poissi muutis sellest sündmusest lugemine sedavõrd, et hakkasin märkamatult ja teadvustamata oma treeningutesse teisiti suhtuma. Raskustest, pingutustest ja takistustest said proovilepanekud, väljakutsed ning arengu motivaatorid. Ja mitte ainult spordis.

Veelgi hiljem olen teada saanud, et Eurydamase lugu ei pruugi üldse olla ajalooline fakt, tõsieluline sündmus. Muud käsikirjalised allikad teda olümpiavõitjate nimistus ei maini. Ja siiski on see lugu enam kui tõestisündinud, olles sageli korratult lausa legend või koguni müüt.

Inimhinge süvahoovuste uurija ja strukturalismi rajaja Claude Lévi-Strauss on kirjutanud: «Müüdid on multidimensionaalsed. Nad on universaalsetele seadustele alluvad mõtlemise algstruktuurid, mida ei tohi seletada mingile välisele reaalsusele tuginedes, ehkki nad avalduvad alati konkreetses kontekstis. Sellised struktuurid toimivad inimeste teadvuses, kuid inimesed ise ei ole neist teadlikud.»

Nõnda on sportlik, ent mitte üksnes sportlik pingutus jäänud minu jaoks allaandmatu eneseületuse tunnuseks ning Eurydamase võitjanaeratus inimese üheks olulisemaks mõõtmeks.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.