Kaisa Kärmiku olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Foto: SCANPIX

Sport on aegade algusest olnud inimeste igapäevaelu ja -toimetustega tihedas seoses ning üksteisega võistlemine käinud sellega käsikäes. Ürginimeste ellujäämine sõltus sellest, kes esimesena tappis ära suurima piisoni või kes oli piisavalt palju teistest tugevam, et tõsta oma hõim juhtivaks. On arusaadav, et selline arusaam spordi olemusest ei sarnane tänapäevaste glamuursete võistlustega peaaegu üldse. See paneb mõtlema spordi eesmärgi ja tähenduslikuma sisu olemasolu ning selle ülem kuidas see nii märkamatult, kuid samas drastiliselt muutunud on. Kas uus ja kohane väljend peaks olema «Tähtis pole osavõtt, vaid võit»?

Kui mõelda näiteks olümpiamängude algusaegadele, tulevad meelde märksõnad mängu ilu, ausus ja inimvõimete piiride tunnetamine. Sport oli inimkeha täiuslikkuse sümbol. Atleedid valmistusid mängudeks keskendumusega ning kaotus tähendas vaid järjekordset võimalust ennast arendada. Muidugi oli võit oluline ja soovitud tulemus ning loomulikult kaasnes sellega siiski teatud kuulsus ja võimalustele vastav sära, kuid seda ei anna praegusega võrrelda. Järsu muutuse tõi sisse moodsate olümpiamängude alustamine 19. sajandi lõpus ning sellest alates on mängude ülesehitus muutunud tõusvalt üles upitatuse ja võltsuse poole. Kõlab radikaalselt, kuid tegelikult on see nii.

Mida aeg edasi, seda tragikoomilisemaks, paljuvalikulisemaks ja tehislikumaks muutub spordi ja võistluste mõiste. On tunne, et igal aastal tekib juurde uusi spordialasid ning  olümpiamängude kavasse on originaalaladest alles jäänud vaid üksikud. Samuti on uudiseid spordisündmustest nii palju, et see muudab kogu olukorra pead pööritama ajavalt kiireks ja pealiskaudseks. Mis puutub olümpiamängudesse, siis neile mõeldes tulevad kõigepealt meelde hoopis ava- ja lõputseremooniad, ning alles seejärel pisaraterohked autasustamised ja pingutusest pakatavad rekordi saavutamised. See ei tähenda tingimata halba, kuid ütleb nii mõndagi uue aja võistluste kohta, või mis?

Loomulikult ei saa üle ega ümber ka dopinguprobleemist. Sooritust parandavad ained on spordimaailmas ära kaotanud naissoo ning tekitanud ühtlaselt lihaselise ja sileda ideaalsportlase kuju. Doping on muutnud inimvõimete piiride katsumise väheusutavaks ja kahtlustäratavaks. Kalduvust selle poole ei aita ära hoida ka kommentaatorite pettumust täis küsimus pärast järjekordset kaotust: «No mis siis juhtus?» Tekib mõte, et kas tõesti ei saa sportlast pärast kaotust enam sportlaseks nimetada?

Kuid milline siis ikkagi on spordi tähenduslikum sisu? See on võistlemine inimese kõige suurema konkurendi – iseendaga. Isikliku rekordi purustamine või eelmisest korrast vähem võidetud medalite kibe kaotusvalu annavad spordi tegemisele mõtte. Isegi harrastusspordis äärmiselt vajalik enese kokkuvõtmine ja jooksuringile minemine on triumf mugavustsooni ning mõne aja järel ka liigsete kilode üle.

On siis tõesti võit kujunemas tähtsamaks kui osavõtt? Tundub küll nii. Muidugi on palju erandeid, kuid üldine tendents on siiski võitjaid ja glamuuri soosiv. Jääb vaid loota, et inimkeha täiuslikkus ning selle aus proovilepanek keskendunud pingutusega ei muutu eelajalooliseks nagu meie esivanemate ellu jäämiseks vajalikud piisonite tapmised.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.