Andres Krulli olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Foto: SCANPIX

On aasta 2222. Käib arutelu ja räägivad... ma ei tea, kes räägivad – NENDE saatust nad otsustavad, aga variandid on: tulnukad, ülemloomad või tehisintellekt-kodanikud. Mis teema on laual? Järgneb lühike kokkuvõte.

Praegu on seis selline, et NAD on väljasuremise ohus, vaevu veel suudetakse paarituda;  lihased on taandarenenud – mõned lihased on päris kadunud võrreldes 21. sajandi algusega, paljud tuleb paaritumiseks üldse kokku tõsta, sest nad ise ei suuda enam seda teha. Ja kuna nende vaimne võimekus on nullilähedane, siis on arutluse all see, kas peaksime üldse nende elushoidmisega enam tegelema?

Nad on kui biomassi töötlevad vihmaussid. Kas olukord oli kunagi parem? Oo-jaa, oli, vägagi oli! Aga mis siis juhtus? Juhtus see, et sport langes põlu alla ja seda asuti maamunalt kaotama, kehtis loosung «Maha mõttetu tõmblemine!». See oli suur viga, et keelustati NBA, NHL ja kõik ülejäänud võimsad profiliigad. Inimesed, kelle keha ja vaim vajas sportlikku pingutust, enda maksimaalset proovilepanemist, hakkasid liikumis- ja pingutuspuuduses rabelema: kes läks lihtsalt hulluks; kes hakkas ennast masenduses mürgitama – jooma, mõnuaineid tarvitama; kes läksid agressiivseks ja lõpetas omavahel kakeldes ja sõdides. Ja kirste sai väga palju.

Kehtis komandanditund ja need, kes julgesid sportida, võis kohapeal maha lasta; ja spordiks loeti juba kiiremat liigutamist asja teist taga – kui jooksid, aga keegi sind taga ei ajanud või ise kedagi taga ei ajanud, siis «karistuskuuli» läbi langeti. Kehalise kasvatuse õpetajad, treenerid ja igasugused spordiaktivistid üle Maa küüditati põhjapoolusele ja sellest vändati tõsieluseriaale, kuidas nad «sportlikult rabelevad» külmas, tuules ja jääkarudega – see oli alles jäänud valdavalt ülekaaluliste, vaimselt lodevate kodanike meelismeelelahutus ja muudkui vaadati, vedeleti, vajutati nuppe ja söödi, siis algaski allakäik. Jooksjad, rattasõitjad, raskuste tõstjad ja kõik teised enese pingutajad lasti maha, ülejäänud küüditati, alles jäid vaid passijad, ehk need, kes irvitasid spordi üle, need, kes ühinesid üleilmse liikumisega: spordi keelustamine ja keelu rikkujate ellimineerimine! Kollektiivne «hurraa!». Ei mingit tühja tõmblemist Maal!

Iga nelja aasta tagant toimub nüüd olümpiamängude virtuaalne meenutus-mõnitusüritus. Tsitaat uudistest, mis esitati põhjakorealiku võltsvaimustusega:

«Vaadake neid kaadreid idiootidest, kes sajal erineval moel ringi karglesid ja oma arust mingeid aateid edasi kandsid! Terve Maa pealt tuldi kokku ja hakati koos rapsima ning tõmblema!? Ja mis kuradi võidurõõm ja teineteisega võrdlemine?! Lama paigal ja ole vagusi, paistad targem välja!» Kes rääkis – inimene, robot või «joonistus» kuvaril? Keegi ei tea, sest keegi ei saa enam milleski aru, lebatakse asemel ja vahitakse ekraani.

Seksidagi ei jõuta, vähe sellest – ei tahetagi, ainukesed naudingud on söömine ja si**umine – on vaid kaks nuppu jäänud inimesele ja üks vajutus toob süüa ja teine viib jääkproduktid. Pakirobot teeb seda. Ei, see pole lihtsalt liikuv karp, nagu 21. sajandi alguses neid tehti; ta on küll alamrobot, aga ikkagi kümme korda võimekam kui sama sajandi keskpaiga tipprobot. Tegutseb inimese ettekandja-sibina, olles ise intelligentsem...

Inimene vedeles voodis ja vaatas suurt ekraani ja ta arvas, et see on peegel ja sealt avanev pilt oli tore. Isegi seal toimunud liikumised toimusid justkui tema endaga, aga tegelikult tema lebas ja lihased muudkui kärbusid. Nende maksimaalne pingutus oli nupule vajutamine.

Küsimus on, kas me teeme midagi või ei tee, kas me sekkume? Ja lahendus on ainult üks: kehaline kasvatus, liikumine, sport igal tasemel. Kas see INIMENE siin Maal on üldse seda väärt, et teda päästa? Äkki laseks neid enda tekitatud prügimägede vahel lihtsalt lamatistes lirtsuda ja hääbuda...?

Olgu, me teeme seda, aga olgu see viimane kord! Programm on olemas, st see oli ka 21.sajandi alguses, ei, oleme täpsemad, 19.sajandi lõpus veel oli, aga siis lasi INIMENE endale koti pähe tõmmata ja enda väljasuretamisega algust teha; ta hakkas rohkem uskuma seda, et masina tehtu on justkui tema enda tehtu – milleks lisaks tõmmelda; uskus, mida nägi SUUREL EKRAANIL, mitte seda, mida rääkis tema iseenda personaalne psühhiaater, südamearst ja parim sõber – enda keha! Keha karjus: ma tahan liikuda! Aga nemad vaatasid hoopis ekraanil toimuvat liikumist ja pöörasid relatiivsusteooria enda kasuks: silmad punnis kuvaril toimuv virtuaalne liikumine annab ka meie kehale liikumiskoormuse. Suur Vale, mille oleks justkui välja hüüdnud mingi Suur Vend – inimeses endas peituv kriitiline mass rumalust.

Liikumine ja liigutamine, alates kiirest kõnnist kuni maailmarekordini maratonis, alates käte sirutusest üles, kuni poole tonni tõstmiseni sirgetele kätele – seda kõike on inimesel vaja, et mitte välja surra; igaüks peab leidma oma spordi ja oma koormuse ning hoidma ennast võimalikus vormis kuni kirstukaane sulgemiseni. Ja tippsportlased motiveerivad inimvõimete piiridel tegutsedes tavalisi enda liigutajaid ja ka vastupidi, sest ka sportlane saab jõudu sellest, et tema meeletud pingutused aitavad kogu inimkonnal end kollektiivselt liigutada, et mitte välja surra. Et mitte vajuda vaimse ja füüsilise lodevuse mädamülkasse – vedelevate nupulevajutajate ja klikkajate maailma; mitte lasta võtta võit mingitel inimesevälistel pseudoilmingutel. Meie aju ja meie keha ei saa lubada mittevõitmist, aga see on juba võit iga hinna eest.

Lõpetuseks tsiteerin varalahkunud karatetreenerit Meelis Räni: «Päris karateka (loe: enda vaimse ja füüsilise vormisoleku eest hoolitseja) teeb viimase kata oma matustel, siis heidab kirstu ja suleb silmad. Kõik. Täis elujõus kuni lõpuni välja.»

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.