Epp Jalaka olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Foto: SCANPIX

«Tere-tere, mida sina siin teed?» tunneb Jüri huvi, kui hommikumantlis haiglatreppidest üles matkan. Kui üks kirurg niiviisi sõbralikult küsimuse esitab, siis tuleb ju vastata, miks ma tema valdustesse sattunud olen. Selgitan, et ootan operatsiooni selgroolülide vaheketta allavajunud väljasopistuse eemaldamiseks ja liigun veidi, et aega otstarbekamalt mööda saata. Mis mõttes seljaopp, ei saa ta aru. Miks sa siis siin treppidel jooksed?

Jooksmisest on asi muidugi kaugel, aga just liikumine on viimastel kuudel mu seisundit paremaks teinud. Arst küsis eelmise päeva ülevaatusel jõunäitajaid kontrollides, kas soovin operatsiooni edasi lükata. Tundsin muidugi huvi, kas pääsen, nii et ei olegi vaja…  aga mind naerdi välja. Selline närvidele pressiv moodustis iseenesest ei kao. Siis meenusid nädalad valusid, mis ei lubanud ühtaegu istuda ega püsti või pikali olla ja tagantjärele mõistmata, kuidas sellise valuga, mida vaigistada ei olnud võimalik, üldse kuidagi elada sai, kinnitasin, et kui vaja, teeme siis ikka kohe selle lõikuse ära.

Kõnnin veel neli korda treppidest alla ja uuesti üles. Mõtlen kõrghoone kuninga jooksule, mille võidunaiskonda aasta eest oli au kuuluda. Kumb tegelikult raskem on – kas päästja eririietuse ja varustusega mitmekümne korruse kõrgusele liduda või minna treppidest nii, et jalgu ei tunne, ehkki koormaks tuleb vaid enda keha kanda?

Naljakas, kuidas tekivad kompensatsioonimehhanismid, ilmselt kõigi meelte kaasabil – alles nädalapäevad tagasi tantsisin aastapäevapeol, ehkki ei tundnud, kuidas jalad liiguvad. Kõik oli tuim ja aeg-ajalt tajusin vaid surinat talla all, aga muusika viis just nagu iseenesest lendu. Eks korjasin sellest peost ka nii palju emotsioone, kui südamesse mahtus, sest ei kujutanud ette, kunas uuesti tantsida tohin.

Viimaste kuude vältel olen kohanud palju seljaprobleemidega inimesi. Varem ei aimanud, et neid mu enda tutvuskonnas nii suur hulk leidub. Paljud on saanud abi kiropraktikast, teraapiatest, mõni paigal olemisest, teine võimlemisest. Ühel on probleem ajaga taandunud, teisel jäänud ja võimendunud. Operatsioon on muidugi viimane, millele minnakse. Eks minagi otsisin, kõhklesin ja lükkasin esimest pakkumist edasi, aga ei leidnud teist lahendust.

Millest see jama siis tekkis, tunti huvi. Meditsiiniliste selgituste järgi võib põhjuseks olla liiga palju istumist, sundasendid, ülepinge. Teine variant, et tegin sportimisega liiga. Mingi vale liigutus vale nurga alt valel ajal.

«Tehke see operatsioon ära, ärge kartke,» lohutas üks tudengeist, kes aasta tagasi oli samas seisus olnud ja nüüdseks lõikusest enam-vähem taastunud. Närvidega on kõige hullem, et neid uuesti tööle saada, oli tema kogemus – ja see pidas paika.

Kui trepikõnnilt palatisse jõuan, on aeg käes. Edasi läheb kõik juba kiirelt ja õhtupoolikul ärkan alaselga läbistavate lõigetega, mis on lühikese õmblusega kenasti kokku traageldatud. Kuna keegi väga ei keela, tatsan juba mõne tunni pärast raamiga koridorides ja alustan pikka võitlust enda keha tagasi saamiseks. Elu läheb edasi ja mina koos temaga – pärast taastusvõimlemise harjutuste proovimist kohe bussiga koju, et ülejärgmiseks päevaks lapse sünnipäevapidu korraldada, veel mõne päeva pärast tagasi tööpostile ning siis uuesti füsioterapeudi jutule minna, et kiiremini aina keerukamate harjutuste kallale asuda, et paari kuu pärast esimest korda uuesti joosta proovida ja nelja kuu möödudes korsetiga kergejõustikuvõistlustel osaleda. Viimane ei ole hea mõte ning enda samuti opijärgsele tudengile ma seda igatahes ei soovita. Käsin aastakese rahulikumalt võtta ning selle järel on ka tema valmis ja saab katsete nõuete täitmisega hakkama. Minul taandub pidev tallaalune surin pooleteise aastaga. Taastuda on küll vaja põhjalikult ja pühendunult – iga hinna eest.

See ei ole lugu olümpiamedalite võitmisest, aga kuna meie kogu elu on omamoodi võitlus, sobib ka olümpia konteksti. Kõik, mis on seotud saavutustega, tuleb pingutuste hinnaga. Alustamised, jätkamised, lõpuni minekud. Iga ponnistuse eest medalit ei anta, aga vast ei olegi see kõige tähtsam iseenese ületamise keerulisel teel.

Armastan liikuda ja pean seda veidi tegema ka enda töö tõttu. Tunnetan, kui oluline on hea kehaline vorm, loen huviga uuringuid kehaliste ja vaimsete võimete seostest ning annan loodetavasti teistele selliseid soovitusi enda arendamiseks ja proovile panekuks, et neil ei tuleks kirurgidega kokku puutuda. Ja kui olen vahel suutnud aidata kaasa meie noorte tippu püüdlemise jätkamisele, on sellega õigustatud ka minu võitlus parema vormi hoidmiseks ning aktiivsuse eeskujuks rohujuure tasandil.

Eesti on väike riik. Me tunneme sageli isiklikult enda spordisangareid, elame läbi nende emotsioone, oleme õnnelikud heade tulemuste ja kaastundlikud katsumuste korral. Hea on tõdeda, et suurt võitu ei aeta paljudel juhtudel taga mõtlematult ja edasist elu kahjustavalt, vaid liigutakse selle suunas kaalutletult ning kõiki asjaolusid arvesse võttes, kui vaja, siis ka meditsiiniliselt sekkudes ja toetades, taastumisele rõhku pannes ning kestvalt tugevat tööd tehes. Pingutuste korvamiseks piisab võidurõõmuni jõudmisest, mida saab võimendamiseks ka teistega jagada.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.