Kristina Šmigun-Vähi endast: imetlen tagantjärgi, et küll ikka oli sitke tüdruk

Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri 10 km vabatehnikasõidu medalitseremoonial. Foto: SCANPIX

«Ma imetlen tagantjärgi, et küll ikka oli sitke tüdruk! Kui palju oli tagasilööke, kuidas ta ikka suutis ennast jälle kokku võtta ja jälle uuesti ja uuesti end tõestada, vastu igasuguseid väiteid, mis oli. Ma ausalt imetlen seda tüdrukut. Väga äge tüdruk oli!» meenutas Kristina Šmigun-Vähi Kanal 2 erisaates Olümpiahetkede TOP 20 oma tegemisi. 

Šmigun-Vähi meenutas saates oma olümpiavõite ning -medalisõitu, samuti iseloomustas teisi hetki. 

Šmigun-Vähi tunnistas, et tema esimene olümpiavõit, suusavahetusega sõidu kuldmedal Torinost oli pigem soojendussõit. «Ta oli eelmäng 10 km klassikale, mis oli minu jaoks nii suur unistus, et just seal võita,» meenutas ta. 

12. veebruari suusavahetusega sõidus oli klassikadistantsi 7,5 km järel eestlanna Petra Majdici järel teine. Suusavahetuse alas kaotas ta küll aega, sest ei leidnud kohe oma boksi üles, kuid uisudistantsil käis kõva võitlus eelkõige tšehhitari Katerina Neumannovaga.   

«See osutus väga raskeks, sest lõpul pidime võtma viimast tõusu. Ma olen nii tänulik Katerina Neumannova punastele saabastele. Mõtlesin, et hoian hammastega nendest saabastest kinni! Teadsin tipuni, et olen tema taga, sest seekord olen mina temast parem! See oli väga kihvt tunne!»

Neli päeva hiljem krooniti Šmigun-Vähi kahekordseks olümpiavõitjaks, kui võitis 10 km klassikasõidu. 21 sekundiga edestas ta norralannat Marit Björgenit.

«Kui ma lõpetasin, ega ma ei teadnud, et ma olen võitja. Mäletan seda viimast tõusu kui ma üles läksin. Ma pooltuikusin ja inimesed enda tiimist karjusid, et astu kiiremini. Ma vist astusin juba pooltuikudes.

Laskumisele jõudes mõtlesin: «Suuremad jõud, hoidke mind kinni, et ma maha ei kukuks!» Pikk laskumine staadionile andis viimase jõu. Olin ju vaimusilmas näinud, kuidas ma seda lõppu teen, see tuli juba plaadilt.

Kui võrrelda neid kõiki olümpiahetki, siis Torino suusavahetusega sõit on palju emotsionaalsem ja ägedam, kihvt, aga 10 km on vaieldamatult minu tipphetk. Ma ju läksin seda sinna võitma, just seda distantsi!»

Pärast tütre sündi teatas Šmigun-Vähi 2009. aastal, et kavatseb tippspordis jätkata ja tema unistus on Vancouveri taliolümpiamängud. 10 km vabatehnikadistantsil võitis ta oma viiendatel olümpiamängudel hõbemedali. Pärast kahe ja poole aastast eemalolekut tippspordist.

«Ma mäletan seda sõitu sellega, et ma kogu aeg nägin, kuidas mu vari on minust pidevalt eespool. Andsin endast sellel hetkel ikka rohkem kui mu sees oli. Tegin seda, mida mu keha polnud sellel hetkel valmis tegema. Eks see oli pärast tagajärg ka järgnevatele võistlustele, kus ma enam mitte midagi ei teinud.

Täna elad ju absoluutselt teist elu ning see, mis on olnud, on fantastiliselt tore. Kui praegu peaks uuesti seda tegema, siis ma ei teeks seda mitte kunagi! See oli liiga raske! Palju mõnusam on elada palju rahulikumat elu. Ma imetlen tagantjärgi, et küll ikka oli sitke tüdruk! Kui palju oli tagasilööke, kuidas ta ikka suutis ennast jälle kokku võtta ja jälle uuesti ja uuesti end tõestada ja vastu igasuguseid väiteid, mis oli. Ma ausalt imetlen seda tüdrukut. Väga äge tüdruk oli!»

Šmigun-Vähi meenutas ka teisi olümpiahetki. Näiteks tõdes ta, et 1980. aastal Lace Placidis 15 km distantsil kuldmedali 0,1 sekundiga (ja 5,9 sentimeetriga!) kaotanud Juha Mieto kaotus andis talle õppetunni.

«Kaotasin kuldmedali 0,2 sekundiga juunioride MMil Gällivares. Venelane võitis, mina olin teine. Ja mu isa ütles, et vaata seda hetke – vaata, kuidas kaotatakse. See õpetas. See näitas, et sa ei saa isegi vales kohas nuusata,» rääkis Šmigun-Vähi.