Läti ihkab Pyeongchangi olümpial Lõuna-Korea kullapeo tuksi keerata

Martins Dukurs (pildil) on võitnud kaheksa hooaega järjest meeste skeletoni MK-sarja. Pyeongchangis on tema põhirivaal kodupubliku ees võistlev Yun Sung-bin. Foto: URS FLUEELER/AP

Eesti talisport on ikka keerelnud ümber lume: kas seda on või ei ole ning kas sellel sõidetakse kiiresti või mitte? Viimasel ajal, kui sõidukiirusega lood varasemast hoopis kehvemad, on eestlased (osaliselt) spetsialiseerunud lume kohal hüppamisele. Esmalt muidugi freestyle-suusataja Kelly Sildaru, aga ka kahevõistleja Kristjan Ilvese tugevam pool on seni olnud suusahüpped. Ent talisport on ikkagi seotud lumega.

Lätis, nagu viimasel ajal pidevalt kuuleme, on asjad hoopis teisiti. Ka talispordis, mille võtmekomponendiks on jää. Just sellel libisedes kühveldavad lätlased enda kaukasse olümpiamedaleid. Samuti on just jääareenid need, kus Läti spordisõbrad Pyeongchangis ühel alal oma imelapsele kaasa elavad ning teisel, omade puudumisest tingitud kahetsusnoot hinges, tippmatše jälgivad.

Taliolümpiamängud on Eesti ja Läti jaoks diametraalselt erinevad võistlused. Kui meil on fookuses eelkõige murdmaa- ja laskesuusatamine, samuti kahevõistlus, suusahüpped ja mäesuusatamine, siis Läti pöörab pilgud renni (skeleton, bobisõit, kelgutamine), jäähalli (iluuisutamine ja jäähoki) ning kiiruisuareenile.