Beatrice Peetsalu olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Suusakuninganna Therese Johaug jääb dopingupatu tõttu eemale talvistelt Pyeongchangi olümpiamängudelt. Foto: Ruud, Vidar/NTB scanpix

Sõna «võit» tekitab kõige esimesena mõtteid vastase alistamisest ning teistest parem olemist. Võitu jahivad kõik – nii spordis, äris kui ka näiteks olümpiaadil. Meeletu pingutus ja vaev võib aga mõnele näida tühisena, kui spordiüritusel saab esikoha hoopis keelatud abivahendeid kasutanud võistluskaaslane.

Miks pürgida tippu, kasutades abivahendeid, mille päevavalgele tulemisel võib kaotada kõik seni saavutatud auhinnalised kohad? Miks lasta taevasse teiste inimeste töö ja pühendumus, kui saaks mängida hoopis ausat mängu?

Doping on paljudele tippsportlastele kuradiks vasakul õlal, sest on teada, et selle aine manustamisel tuleb võit suure tõenäosusega koju. Võit toob tuntuse, raha ja seltskonna. Oleks ju perfektne, kui kõik kolm ühe päevaga sülle langeksid ning seda kõike tänu ühele abimehele, härra Dopingule. Elu suures häärberis, raha, mis ei mahu enam isegi pangakontole, ning seltskond, kes varem sulle erilist tähelepanu pole pööranud, on sellest hetkest sinu suurim fänniklubi.

Mis saab aga siis, kui ühel päeval tuleb minna dopinguproovi, ilma sellest ette teadmata? Tagasiteed ei ole ning keelatud ainet enam nii lihtsalt kehast välja ei saa. Kui proovi tulemus on positiivne, langeks senine sportlasekarjäär kokku nagu kaardimaja tuule käes. Olümpial saadud medalid konfiskeeritakse, määratakse võistluskeeld, halvimal juhul võib see olla eluaegne. Hetkeline kuulsus ja melu hakkavad vaikselt hääbuma.

Kui otsida süüdlast, siis tuleks vaid otsida lähim peegel ja vaadata sinna. Me kõik oleme oma õnne sepad ning kujundame õnne nii, nagu tunneme, et meile on parim.

Kui kellegi töö on sport, tema õnn on sport, tema elu on sport, siis tuleb võtta vastu otsused ning seistes valiku ees, tuleks valida ehk paremal õlal asetsev ingel. Tegutsedes enda soovidele vastavalt, säilitame ausad ja sõbralikud suhted ka võistluskaaslastega ning elame neile kaasa nende võidu puhul, mitte ei pööra pead ära, kui esikoha omanik pakub sõbralikku käepigistust, kinnitades, et ka teine ja kolmas koht on hinnaline.

Aastatepikkune töö ja vaev, sellega kaasnev pühendumus on protsess, mille läbib iga tippsportlane. On tõuse, on mõõnasid, kuid tuleb meeles pidada, et ebaõnnestumisi ON kõigil.

Ühe mõõna tõttu ei tohi lasta enesehinnangul langeda ning ühe tõusu tõttu seda taevasse kergitada. Mis aga meid enamasti mõjutab ja meile meelde jääb, kipub tavaliselt olema just halvem. Meile jääb meelde, kui hüppasime kaugust halvemini kui mõni konkurent, kui meie jooksutulemus ei olnud parem kui eelmise aasta oma ning kui valestardi tõttu saime disklahvi.

Tuleb meeles pidada, et me ei ole ainsad. Ka meie konkurendid teevad vigu, on saanud haiget ega ole suutnud tulemusi ületada. Kuid pühenduda ja näha vaeva, et olla üks hetk maailma parim, oleks ju võimas.

Mis saaks aga siis, kui hoopis kaasvõistleja on kasutanud keelatud ainet tulemuste parandamiseks ning napsanud võidud otse nina eest ning silmades puudub süütunne? Oleks tunne, et kõik oli asjata ja ehk enam pole proovimisel mõtet. See on jutt, mida räägivad nõrgad.

Sellisest teost tuleks kaarega mööda vaadata, sest tegelik võitja oli see, kes pühendades kogu oma aja ja keha üldse võistlusele jõudis. Öeldakse, et ükski kuritegu ei jää karistamata ja karma tuleb alati ringiga tagasi. Ehk sel inimesel ei veagi ning ühel päeval võetakse kastid kätte ning minnakse tema auhinnalisi karikaid ja medaleid konfiskeerima.

Võitja on aus nii enda kui ka kaasvõistlejate vastu. Võitja ei tähenda ainult auhinnalist kohta esipoodiumil, vaid kõik osavõtjad on võitjad. Võimalus sportida: joosta, ujuda, hüpata, kuuli tõugata ning palju muud, tuleks pidada võiduks, sest on inimesi, kellel selline võimalus puudub.

Tuleb hinnata nii võite kui ka kaotusi, sest kuidas me muidu õpime, kui kõik ainult tõusuna mööduks. Kui on antud hea tervis ja võimalus sportida ning sellel alal kaugele jõuda, siis ärgem rikkugem seda võimalust ja üritagem vältida vasakut õlga, sest usaldus annab meile ka eelise olla parim oma austajate silmis.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.