Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/02/7166201t1hb30f.jpg)
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2018/01/29/7527223t1h80da.jpg)
Postimees uuris kümme päeva enne Pyeongchangi taliolümpia algust teiste alade sportlastelt, millised on nende seosed talispordiga ja kui palju plaanivad nad mänge jälgida.
Nagu selgub, on kõik küsitletud mingil määral ise talialadega tegelenud. Ja teleri ees on muidugi kõik suusatamist jälginud. «Oi, kes siis Veerpalu, Mae ja Šmiguni sõite poleks vaadanud!» kõlab vastanute suust sisuliselt stamplausena. Nüüd, mil meil murdmaaradadel oma tippe enam pole, on eestlaste lemmiktalialaks kerkimas aga laskesuusatamine, mis pakub oluliselt rohkem ettearvamatust ja üllatusi.
Janar Talts, korvpall
«Kuna mu ema käis oma lõbuks suusatamas, olid ka minu esimesed spordivahendid just suusad. Kadrioru pargis sai esialgu puusuuskadega ja veidi hiljem juba ema vanade plastsuuskadega palju ringi sõidetud. Sõitsin just uisustiili enamjaolt – see kuiv klassika mulle ei sobinud. Suusatamine on iseenesest ju megaraske ala ja ega ma mingi erilise vastupidavusega vend polnud. Ka televiisorist sai suusatamist lapsena palju jälgitud. Isegi kui alati eestlast stardis polnud, ikka vaatasin. Nüüd on seda jälgimist vähem. (Muigab.) Vaevalt ma öösel äratuskella helisema panen, et meeste 50 klassikat algusest lõpuni vaadata.»
Kregor Zirk, ujumine
«Kuna mu isa oli laskesuusataja (Kunnar Zirk kuulus 1990ndatel aastatel Eesti koondissegi – toim), viis ta ka mind varakult suusarajale. Osalesin umbes viis aastat tagasi poisikesena isegi Tartu maratonil. Mulle on alati meeldinud klassikalist tehnikat palju rohkem sõita kui uisku. Lapsena käisime isaga ka Otepääl MK-etappe vaatamas. Mu lemmikala on vaieldamatult rallisõit. Seal otsin kõik tulemused internetist üles. Aga teisi alasid – isegi ujumist – ma päris nii põhjalikult ei jälgi, kuigi toimuvaga hoian end kursis. Olen Kristjan Ilvesega kokku puutunud ja meil on ühine sponsor, mistõttu enim olen telerist vaadanud ja kaasa elanud tema võistlustele.»
Andrus Raadik, võrkpall
«Viimati läksin suusatama 3–4 aastat tagasi ja siis sain ka kohe aru, et see oli viga. Küll aga sai lapsena palju Pärnu jõel uisutatud. Telerist vaatasin noorena murdmaasuusatamist, aga nüüd jälgin laskesuusatamist. See on lihtsalt sedavõrd põnev ala: üks möödalask ja seis on kardinaalselt muutunud! Meie meeskonnas (Raadik mängib Pielavesi Sampos – toim) on kõik aga hokihullud. Kui on trennivaba päev, lähevad mehed hokit mängima. Ma just ükspäev naljatledes ütlesin neile, et meil Eestis võtaks treener sellise asja eest pea maha. Olümpiat plaanin kindlasti vaadata, ka öösel, kui treeningplaan vähegi lubab. Ise prooviksin aga võib-olla kunagi suusahüppeid. See oleks kõva adrenaliinilaks.»
Andres Sõber, korvpall
«Noorena sai Raplamaal mingil määral suusatatud ja uisutatud. TPedI aegadel tuli ka kiiruisutamisega tutvust teha. Ja kui 1990ndatel Soomes kehalise kasvatuse õpetaja olin, mängisin poistega alati hokit ise kaasa.
Üks lemmikalasid ongi mul olnud hoki. Siiani on meeles, kui USA 1980. aasta Lake Placidi mängudel liidu koondisele ära pani. Samas meeldib ka iluuisutamine. Meeste üksiksõit näiteks. See, mis hüppeid nad teevad... Ka jäätantsu on huvitav jälgida. (Muigab.) Need on need hetked, kui abikaasa on ka rahul sellega, mida mees vaatab.
Maik-Kalev Kotsari mänge võin ma vahel öösel vaadata, aga taliolümpiat küll mitte. Kristjan Ilves on, jah, meie number üks. Aga maailmas… Kui suusad ei libise, siis ikka väga kõrgele ei jõua. Olümpia on minu jaoks sõpruse pidu, nii et selle vastu pole mul midagi, et eestlased sinna lähevad. Las möllavad!»
/nginx/o/2017/06/25/6816757t1h7d88.jpg)
Magnus Kirt, kergejõustik
«Olin vastavalt nelja- ja kaheksa-aastane, kui isa (Eesti kelgukoondise treener Peeter Kirt – toim) Lillehammeri ja Nagano olümpial käis. Tänu isale oli meie peres ka põhirõhk just talialadel. Mind professionaalne kelgutamine millegipärast ei tõmmanud, kuigi käisin isa treeninglaagrites väiksena kaasas. Tegelesin lapsena üsna palju suusatamisega – see oligi mu lemmikala! –, kus mu tulemused olid selgelt paremad kui kergejõustikus.
Olümpiamängudest on mul eriti hästi meeles 2002. aasta Salt Lake City mängud, kui Veerpalu ja Frode Estil tulid viimasest mäest nagu õmblusmasinad üles. Pyeongchangis hoian kõige rohkem silma peal Kristjan Ilvesel, Rene Zahknal, Kalev Ermitsal ja Karel Tammjärvel.»
Kristina Kuusk, vehklemine
«(Puhkeb naerma.) Mul on talispordi harrastamisega väga lühikesed mälestused. Iga kord, kui kehkatunnis oli vaja suusatama minna, tekkis mul kopsupõletik. Aga kui uisutada või kelgutada oli vaja, siis polnud kunagi midagi häda. No ei olnud see suusatamine lihtsalt minu ala.
Aga ega see, et mulle endale suusatamine ei sobinud, tähenda, et mulle seda vaadata ei meeldiks. Pargin end diivanile, võtan asendi sisse ja asun vaatama. Ja see, kuidas ma vaatan, et kannata kriitikat – nutan ja rõõmustan teleri ees koos oma lemmikutega. Lapsena võtsin kellaga isegi aega, kui kaua suusataja ühe puu juurest järgmiseni sõitis. Eriti meeldib mulle laskesuusatamine ja Martin Fourcade. Üritan kõik MK-etapid ära vaadata. Aga nüüd, pagan, on Johannes Thingnes Bø nii heaks saanud, et puhtalt lastes polegi Fourcade’il enam varianti. Tegelikult on Bø-vendade tulek spordile üleüldiselt mõjunud hästi.»
Allar Raja, sõudmine
«Suusatamisega olen küll üsnagi sina peal. Täna hommikulgi käisin Jõulumäel ja sõitsin poolteist-kaks tundi. Oleks ilmad paremad, saaks lausa nädalas 4–5 trenni teha – tõesti kahju, et lund nii vähe on. Kaastunne Eesti suusatajatele, kes peavad sellistes tingimustes treenima. Ei kujuta ette, kui peaks ise ainult Harku järvel olümpiaks valmistuma! Ekstreemseid asju nagu suusahüppeid ja bobisõitu pole ma proovinud, aga uisud on küll kodus olemas. Varsti korraldame ka koostöös politsei- ja piirivalveameti ning Eesti kaitseväega laskesuusatamisvõistluse, saan selle ka ära proovida, mis tunne on hingeldades lasta!
Talisporti jälgin rohkem veebiportaalide ja ajalehtede kaudu kui telerist, sest muud tegemised võtavad ka oma aja. Vahel vaatan kerge kadedusega neid hokihulle – ise ei julge sellele sõrme anda, äkki võtab siis kogu käe. Käisin ükskord Rootsis kohalikku liigamängu vaatamas, adrenaliin oli pärast veel tund aega üleval!»
:format(webp)/nginx/o/2017/02/19/6357249t1h13a5.jpg)
Mart Poom, jalgpall
Algul viis mind ema suusatama, siis hakkas endale meeldima: hea võhmatreening, kõik lihasgrupid töötavad. Viimastel aastatel on kehvad talved olnud, aga kui 2010. aastal Inglismaalt tagasi Eestisse tulin, siis sai küll kahel aastal kogu aeg Nõmmel Trummis suusatamas käidud. Nii suur fanatt ma muidugi pole nagu Raio Piiroja või Marek Lemsalu, kes maratone sõidavad.
Hoovis mängisime poistega hokit küll, aga ega uiske siis kellelgi polnud. Ahjaa, seda mäletan, et Sõpruse puiestee ja Tammsaare tee nurga peal oleval Parditiigil olen ükskord läbi jää kukkunud! Eks hoki oli omal ajal vägagi venelaste mäng ka. Martin Reim vist küll käis hokitrennis, sai jalad tugevaks. Mäletan veel, et Lõvide ajal olime Roman Ubakiviga Otepääl laagris ja ta pani meid paksus lumes ragbit mängima. Võttis võhmale!
Olümpiat tahaks ikka vaadata, iseasi, kui palju jõuan. Hokis on mu ammune lemmik Rootsi, Tre Kronor. Ka Gunde Svanile hoidsin omal ajal pöialt. Omal ajal sai rohkem ülekandeid jälgitud, Levandi medalivõit ja jäätantsijad Torville–Dean on meeles. Kahju, et eestlased praegu tippkonkurentsis pole. Kui Veerpalu ja Šmigun kuldasid võitsid, siis sai ikka Inglismaal trenni minnes rinna ette lüüa – näete, meil on olümpiavõitjad!
Ott Kiivikas, kulturism
Minu kokkupuuted talispordiga ei ole kuigi tõsised. Koolipõlves sai natuke ikka suusatatud ja õue peal ilma jääta hokit mängitud, kõike tehtud. Naljaga pooleks öeldes peaks kõige laiem kandepind ju maailmas olema kelgutamisel: kõik alustavad sellest! Aga ega ma kuskil trennis pole käinud, ehkki suusad sain viimati alla isegi eelmisel talvel. Kümmekond aastat tagasi proovisin lumelauasõitu ka, aga põlved andsid mõista, et pole vaja.
Olümpia vaatamiseks öösel üles tõusma ei hakka, aga eks jälgin ikka. Hea meelega vaatan laskesuusatamist, sest seal on palju ettearvamatust. Kui murdmaas vormi pole, siis kõrget kohta ei saa, aga laskesuusas võib tulla ei tea kust eelmise päeva 50. koha mees ja teha hea sõidu. Inimestele ju meeldib, kui ei tea võistluse stsenaariumit ette.
Jürgen Zopp, tennis
Talispordiga olen kokku puutunud väga vähe. Lapsepõlves sai perega mõne korra Kuutsemäel või Himosel käidud. Millal viimati? Ehk umbes viis aastat tagasi.
Olümpiat vaatan ilmselt nii palju, kui hotelli telekast näha õnnestub. Eks ma olen ju sel ajal turniiridel. Jälgin neid alasid, kus eestlased võistlevad – võib öelda, et olen tavavaataja tasemel. Suur hokisõber ma kah pole, ehkki Soomes olen käinud mõnel korral vaatamas SM-liigat ja Tšehhis samuti kohalikku liigat.
Jaan Kirsipuu, jalgrattasõit
Talvel sai ikka suusatatud, kui rattaga sõita ei saanud. Noorena mängisime poistega hokit ka, uisutanud olen samuti. Aga nüüd pole küll juba hea mitu aastat suuski alla pannud, ilmad on ka sellised, et enamasti kannatab ratta selga istuda.
Olümpial vaatan murdmaa- ja laskesuusatamist, eriti just viimast. Hästi põnev ja vaatemänguline ala, see köidab. Aga planeerima ma midagi ei hakka, ega oma elu ja tegemisi ei saa selleks ajaks seisma panna. Võib-olla siis, kui mõni eestlane võistleb, sätin end teleri ette.