«On väga oluline, et see ei olnud minu initsiatiiv vaid meeskonnatöö – spordiministeeriumis paika pandud struktuuri põhjal tehtud tasustatud töö. Nad ostsid meile kõige värskema varustuse, parima tehnika, automatiseeritud arvutid. Meile anti raha teadustöödeks ja muudeks uurimusteks. Me olime alati ühe sammu võrra ees,» selgitas Rodtšenkov.
Üks konkreetne näide tema poolt valmistatud ravimikuurist puudutab 2008 Pekingi ja 2012 Londoni suveolümpiate eelseid dopinguprogramme. «Ühel päeval pool tabletti Oralturinabooli, järgmisel pool tabletti metanolooni, järgmisel pool tabletti oksandrolooni,» loetles Rodtšenkov keelatud aineid.
Tegu pole mingite imerohtudega, mis teevad tavasportlastest alistamatud tippatleedid. «Kui panna buldooserisse raketikütust, jääb ta ikkagi buldooseriks,» tõdes venelane. «Minu kokteil ei aita sul kergejõustikusprindis finaali jõuda ja seal medalit võitja. Mitte minu oma. Selleks on vaja ettevalmistusi ja treeninguid.
Aga kui sa oled 100 meetri sprindis viimasel kahel-kolmel meetril, kui loetakse sajandik- või tuhandiksekundeid – seal tuleb minu kokteil mängu. Selle abiga saab hõbemedalist kuld.»
Positiivse proovi mahavaikimisest sai puhta proovi tekitamine
Venemaa dopinguprogrammi olemus muutus 2014. aasta Sotši talimängude eel. Pärast Vancouveri olümpia kasinat medalisaaki – vaid kolm kulda – pidid kodune võistlus saama venelaste pidupäevaks. Asespordiminister Juri Nagornõh pani Rodtšenkoviga vesteldes paika plaani 15 kuldmedaliks.
«Me räägime siin riiklikust süsteemist, sest tippsportlased olid riigi tasemel kaitstud diskvalifitseerimisest. See tähendab, et nad olid Venemaa siseselt dopingukontrollidele immuunsed. Nad päästeti alati,» selgitas Rodtšenkov varem kehtinud süsteemi, kus positiivsed proovid lihtsalt maha vaikiti. Sotši olümpialabor oli aga kõrgendatud välisekspertide tähelepanu all. See tähendab, et positiivseid proove ei saanud enam niisama kaotada, vaid tuli hoolitseda, et neid üldse ei tuvastataks.