Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/25/7511869t1h9ba1.jpg)
Neid ridu arvutisse toksides – vaatan just kella ja ennäe imet! – on olümpiamängude avapauguni jäänud täpselt seitse päeva. Ei minutitki rohkem. Pyeongchangi XXIII taliolümpiamängudest saab Eesti sportlastele 15. taliolümpia. Iseseisva riigi koondisega osaleb Eesti taliolümpiamängudel kümnendat korda.
Pilk ülesantavate sportlaste lehele – koduvabariigi atleete on seekord stardis ja vammustes 22, määrdemeistreid ja muud masti tegelasi 25.
Pean mainima, et eristun mõneti Delfi vanameestest, kes viimastel nädalatel on oma paksu kõhu veel rohkem kummi ajanud ja väitnud, et pole mõttekas saata Lõuna-Koreasse mõttetuid mehi (P. Pahv, «Korjame üles kõik, millest teised taseme puudumise tõttu loobuvad», LP, 27.01).
Või nagu Jaan Martinson ohkas viimases meeste nutusaates: «See ei olnud meeldiv kogemus Sotšis, kui tuli intervjueerida 70. koha saanud sportlasi.» Peep Pahv oli seepeale hämmingus, et isegi Vasalemma meistrivõistlustelt pääseb olümpiale.
Kui oma sulg on kulunud, ei maksaks halvustada neid, kelles veel särtsu, kes selle karmi kadalipu tulemuslikult on läbinud.
Huvi pärast vaatasin järele, palju oli viimastel taliolümpiamängudel Sotšis neid tugevaid tagumikke, kes Martinsonis itku tekitasid. Selgus, et vaid kolm tipptegijat jäid seitsmekümnendast kohast tahapoole. Aga meie talisportlaste etteasteid oli siis 28, neist 25 mahtusid lõpuprotokollis kohtadele 24–69.
Mu jutust pole seekord mõtet otsida peent huumorit, lajatan otse: kust võtavad spordiajakirjanikud õiguse naeruvääristada sportlasi, kes on pääsenud reglemendi kohaselt taliolümpiamängudele? Samas lähevad kirjatsurad ise kohale nagu mehed muiste, kostitades oma konarliku tekstiga lehelugejaid, kel endalgi silmad peas ja telekapult käeulatuses.
Kui need vahvad taadid nii kõvasti ei kireks, poleks ma hakanud mängude eel Eesti delegatsiooni pressiatašeed Aivo Normakut tülitama ja pärima, kui palju sulerüütleid Lõuna-Koreasse lendab. Kas ka ajakirjanikel on mingi kvalifikatsiooninorm või panevad teada-tuntud kulunud kasukad vanast rasvast taas seda, mida sülg suhu toob, ei hakanud ma hästikasvatatud lapsena küsima. Või on tõesti nii, et oleneb vägeva Hans H. Luige tengelpungas olevatest müntidest, kes spordipidu oma lühinägeliku silmaga kaeda saab? Selle alalõigu lõpetuseks: kui oma sulg on kulunud, ei maksaks halvustada neid, kelles veel särtsu, kes selle karmi kadalipu tulemuslikult on läbinud.
Esimest korda osalesime pärast taasiseseisvumist Albertville’i taliolümpiamängudel 1992. aastal. Sinna mindi veel Vene punase dokustaadiga, aga tagasi tuldi juba Jaaksoni passiga. Tiit Karuksi koostatud olümpiamängude raamatust saame teada, et delegatsioon oli siis 38-liikmeline ning mänge kajastas kaheksa mikrofoni- ja sulemeest. Nüüd lähevad rajale peale 47-liikmelise ametliku delegatsiooni ka 9 inimest Eesti Meediast, 6 Eesti Rahvusringhäälingust, 3 Delfist/EPList ja 2 Õhtulehest. Pole paha, nagu Villu Reiljan ja Mati Alaver tavatsevad öelda. Panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse on igatahes antud. Niipalju ehk, et Londoni olümpiamänge kajastas 2012. aastal 40 ajakirjanikku, aga neist 22 olid ülekandeõigusi omanud ERRist.
Kuhu ma nüüd oma jutuga tüürida tahan? Reeglid võiksid inimestele olla ühesugused. Kes on teinud korralikult talisporti, normatiivid täitnud ega ole stipendiaadina sukeldunud õunaärisse, nende jaoks on Lõuna-Korea suuruselt kolmanda maakonna piirid avatud ja uks kutsuvalt irvakil. Võtkem seda Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel kui kompensatsiooni varsemate kannatuste eest. Hüvitist Nõukogude Liidu varasemate sigaduste eest, kui nad ei lasknud meid aastatel 1952–1988 mänguväljakule isegi punadressis. «Oleme ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme rohkem kui täna,» ütles Lennart Meri 1979. aastal, kui sai 50-aastaseks. (Sirp ja Vasar, 30.03.1979)
Tõejärgsel ajastul võiksime meeles pidada vähemasti ühte eelmise ajastu tõde, Pierre de Coubertin’i terast tähelepanekut: «Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt.» Ja tegemist ei olnud mingi naljamehega, paruniga ikka.
Nojaa, meie spordiajakirjanikud on vähemasti ühes valdkonnas, ootuste üleskütmises, maailmameistrid. Ja mis siin pattu salata, riivamisi seda valdkonda kajastades kirjutasin kolmveerand aastat tagasi, ilmselt puhevil olles: «Tore, et riiklikud rahakotirauad juba ragisevad ja esimesed juubeliüritusedki peetud. Pidustuste kulminatsiooniks on loomulikult 24. veebruar 2018, aga ma loodan, et haripunkti jõutakse nädala võrra varem – naiste pargi- ja rennisõidu finaalid sõidetakse Lõuna-Koreas praeguse ajakava järgi 17. ja 20. veebruaril. Olen veendunud, et pärast neid võistlusi ragisevad riiklikud rahakotirauad meie juubeliaastale ja muinasloole vääriliselt.» (Postimees, 22.06.2017)
Aga küllap nelja aasta pärast need rahakotirauad ragisevad. Seekord aga hoidkem pöialt, et Sotši olümpiamängude Viktor Romanenkovi 24. koht iluuisutamises saaks ületatud.