Olümpiamängud muudab eriliseks nende harukordsus – olümpiavõitjaks saab tulla vaid iga nelja aasta tagant, maailmameistriks sõltuvalt spordialast kas igal aastal või üle kahe, maailmajao meistriks enamasti igal aastal. Just harukordsusega kaasnev suur vaimne pinge – kui nüüd ebaõnnestuda, siis ei pruugi teist võimalust avaneda mitte kunagi! – sorteerib paljude tugevate sportlaste seast välja olümpiatšempionid.
Näiteks eelmisel olümpial mahtusid meeste kiiruisutamise 1500 meetri distantsil 11 paremat sportlast 0,98 sekundi sisse ehk 11. koha omaniku tulemus jäi olümpiavõitja omale alla vähem kui ühe protsendiga. Hollandlane Koen Verweij kaotas kuldmedali poolakale Zbigniew Brodkale kuldmedali 0,003 sekundiga ehk 0,0028 protsendiga!
Kuhu see olematu aeg jäi? Verweij ilmselt juurdleb senini, aga halastamatu stopper ütles, et kahe võrdse tasemega sportlase duellis suutis Brodka keha ja vaimu harmoonia minimaalselt paremini klappima saada. 0,003-sekundiline võit ei tulnud tänu higistamisele, vaid mõtlemisele, sest inimene pole masin. Olümpiavõidu taga pole reeglina üksnes tugev keha, vaid ainulaadne inimlik tervik. Just sel põhjusel pälvivad olümpiavõitjaid ühiskonnas erakordse lugupidamise.
Paraku pole maailm ideaalne ning vahvate sportlaste asemel kipuvad olümpiamängud üha enam kuuluma kõigele kõrvalisele – eelkõige pälvivad pattudest tähelepanu doping ja korruptsioon, mis omakorda peletavad potentsiaalsete korraldajate ringist mitmed tunnustatud ja demokraatlikud talispordimaad, kus toimuv olümpia oleks nimetatud ohtude eest paremini kaitstud.
Ning kõigi nende jamade ees pole võimalik ka silma kinni pigistada, sest vaikimine tähendaks valelikkuse heakskiitu, mis muudaks olümpia kohe mõttetuks. Probleemidest tuleb rääkida, ainult nii on lootust olukorra paranemisele. Postimees just seda Pyeongchangi taliolümpial teebki – me toome lugejani nii Eesti kui ka maailma sportlaste võitlused ja võistlused, aga ei jäta tähelepanuta ka kõike seda, mis telepildist kätte ei paista. Olgu see puhas või räpane.