Skeleton - Läti jahib kulda, mille Lõuna-Korea on endale broneerinud

Martins Dukurs (pildil) on võitnud kaheksa hooaega järjest meeste skeletoni MK-sarja. Pyeongchangis on tema põhirivaal kodupubliku ees võistlev Yun Sung-bin. Foto: URS FLUEELER/AP

Kui eestlaste jaoks tähendab taliolümpia enamjaolt kõike lumega seonduvat, siis lätlasi huvitab ennekõike see, mis leiab aset jääl. Hokimeeskonna eemalejäämise tõttu tõuseb lõunanaabrite jaoks seekord tähelepanu keskpunkti Alpensia jäärennis toimuv. Just seal asub iseseisva Läti esimest talikulda püüdma kahekordne olümpiahõbe Martins Dukurs. Enamgi veel, medališanss on ka tema kolm aastat vanemal vennal Tomassil.

Läti kelgutamise ning skeletoni- ja bobisõidu au, mõistus ja südametunnistus on üks mees – Dainis Dukurs. Postimehel õnnestus vendade Dukursite isa ja Sigulda raja haldaja lühikeseks telefoniintervjuuks tabada hetkel, kui olümpiamängude alguseni jäi kaks nädalat. Parasjagu käis kibekiire töö kelkude kallal, sest neid ootas kohe-kohe ees teekond Lõuna-Koreasse. Martins ja Tomass rügasid aga samal ajal trenni teha: hommikupoolikul kergejõustik, pärast lõunat jõusaal.

Mis vägi paneb inimese heitma kõhuli väikesele kelgule ja mööda jäärenni, pea ees, kiirusega kuni 130 km/h alla kihutama? Dainis Dukurs nõustub, et pealtnäha on skeletonisõit hullumeelne ala. Ta märgib ka, et tegu on bobisõidust ja kelgutamisest keerulisema ettevõtmisega. «Skeletonikelgu jalased on ümmargused – nagu kaks toru. Asend kelgul pole just kõige lihtsam, sest näed vaid jääd, mitte midagi muud. Pead täielikult oma keha usaldama,» avab Dukurs skeletonisõidu saladusi.

Kaheksa aastat järjest (!) MK-sarja valitsenud Martins Dukurs pidi tänavu loovutama üldvõidu lõunakorealasele Yun Sung-binile, sest tema tulemus eelviimasel etapil Sankt Moritzis tühistati. «Sõidu järel tuvastati, et meie kelgu jalased on lubatust minimaalselt raskemad,» selgitab isa Dainis juhtunut. «Küll aga jäi meile silma see, et kelke kontrolliti erineval moel – üks kontrollija hoidis kelku käes, teine jällegi laual. Kuna filmisime protsessi, saatsime videod ka alakomiteele ja nad nõustusid, et olümpiaks tuleb koostada kindel protokoll,» kirjeldab Dukurs.

33-aastane Martins on siiski oma ala kroonimata kuningas: viiekordne maailmameister, kaheksakordne MK-sarja võitja. Puudu ongi vaid kroon ehk olümpiakuld. 2006. aastal jäi tal Salt Lake Citys sellest nelja sõidu kokkuvõttes puudu vaid 0,07 sekundit, olümpiavõitjaks kerkis kanadalane Jon Montgomery. Pronksi sai toona venelane Aleksandr Tretjakov, kes pressis end neli aastat hiljem Dukursist mööda kullale.

Vahepeal Tretjakovi nime Sotši medalitabelist ei leidnud – mis muud kui kurikuulus doping. Nii oli Martins justkui ikkagi olümpiavõitja, kuid kuldmedalit pole ta postiga saanud ja ilmselt ei saagi, sest vahetult enne Pyeongchangi olümpiat otsustas Rahvusvaheline Spordikohus (CAS), et Tretjakovil süü puudub.

Papa Dukursil on Sotšis juhtunu kohta oma selge arvamus olemas. Ühtlasi on see ainus teema, millest rääkides muidu muhe Dukurs korraks pisut häält tõstab: «Midagi sellist, mida Venemaa Sotšis korraldas, võiks juhtuda ehk veel vaid Põhja-Koreas! Selline asi tapab kogu sporti. Mina isiklikult leian, et kogu Venemaa koondis tulnuks Pyeongchangist eemale jätta. Miks? Sest nad pole kordagi öelnud: vabandust, me tegime valesti. Mitte kordagi!»

Kuid miks ikkagi bobisõit ja kelgutamine Lätis nii menukad on? Dukurs vastab ühe sõnaga: traditsioonid. Ala ajalugu on lõunanaabrite juures juba sajandivanune, 1986. aastal valmis Nõukogude Liidu sportlaste jaoks tipptasemel Sigulda rada.

Ja edu sünnitab edu. Dukurs tuletab meelde, et juba Sarajevo mängudel võitis Zintis Ekmanis punalipu all kahebobil pronksmedali. Neli aastat hiljem Calgarys krooniti Jānis Ķipurs ja Vladimir Kozlov suisa olümpiavõitjateks. «Olime Ida-Euroopas selles vallas kindlalt esikohal. Meil oli üks hull mees, Rolands Upatnieks, kes kõigele aluse pani,» meenutab Dukurs kaasmaalast, kes konstrueeris Nõukogude Liidu esimesed bobikelgud ja juhendas 1980ndatel suurriigi koondist.

Tänasel päeval peab «hullu mehe» rolli täitma Dukurs ise. Ent ta teeb seda mõnuga. «Vanemad õpetasid: kui midagi teed, tee võimalikult hästi! Me pole staarid, ei tahagi olla. Muidugi meid teatakse, toetatakse. Läti lippu mastis nähes tunneme südames uhkust. Aga ennekõike naudime lihtsalt seda, mida teeme,» sõnab ta.

Ja palub usutluse lõpetuseks kindlasti kirja panna veel ühe asja: «Soovin head ka Eesti sportlastele! Kogu südamest!»

Artikkel ilmus 2. veebruaril Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».

AJALUGU 1924. ja 1948. aastal olümpiakavva kuulunud skeleton – polnud juhus, et mõlemal puhul toimusid võistlused St. Moritzis – lülitat püsivalt olümpiakavva 2002. aastal Salt Lake City’s.

MEDALIALAD Ei midagi keerulist – mehed ja naised. Ei mingeid kahekelke või segapaare või teatevõistlusi. Üks inimene, üks kelk, üks võistlus.

SUURIM STAAR Martins Dukurs (Läti).

VÕISTLUSPAIK Gangneungi jääareen.

EESTLASTE OOTUSED Puuduvad. Tegu on kolmest rennialast ainsaga, millel Eestil siiani teadaolevad kokkupuuted puuduvad – kelgutamises oli Eesti esindatud 1994. ja 1998. aasta olümpial ning bobisõidus pürgiti Pyeongchangi, ent skeletonisõitjaid seni leidunud pole.