Curling - kõik saab alguse ainulaadsest graniidist

Jääkeegliturniiri üheks tõmbenumbriks on alati Norra meeskonna värvikad püksid. Foto: AP Photo/Andy Wong/Scanpix

Millal sätib end Pyeongchangi mängude ajal pilvepiirile jalgu kõlgutama ja vaatemängu nautima parun Pierre de Coubertin? Arvata võib, et siis, kui Gangneungi halli jääl hakkavad libisema ümmargused kivid. Hoiab ju nimelt curling ehk maakeeli jääkeegel olümpiamängudel parimal võimalikul moel õhus amatörismivaimu selle sõna parimas võimalikus mõttes: sport pakkugu ennekõike esteetilist naudingut, mida ei ole sobilik allutada võidujanule.

Jääkeegli mängimiseks vajalikud kivid tehakse graniidist, mida leidub maailmas vaid kahes kohas – Šotimaa ranniku lähedal asuval Ailsa Craigi saarel ja Walesis asuvas Trefori karjääris. Neist kahest on traditsioonilisem allikas Ailsa Craig ning sealseid kive kasutatakse alates 2006. aastast ka olümpiamängudel.

Koos Marie Turmanniga Eesti hetke parima jääkeeglipaari moodustava ja ühtaegu siinse alaliidu peasekretärina tegutseva Harri Lille sõnul toodetakse saarel kaevandatud graniidist kauni välimusega mängukive kahes tehases. Üks neist asub sealsamas Šotimaal Ailsa Craigil, teine Kanadas.

Kivide valmistamisel kasutatakse kahte eri tüüpi graniiti, Ailsa Craigil leidub mõlemat – sinine neelab väga vähe vett ja seetõttu kulub mööda jääd libisedes aeglasemalt, roheline on pisut madalama kvaliteediga. Varem kasutati kivide tootmisel seejuures rohkem rohelist graniiti, kuid tänaseks päevaks on Ailsa Craig kuulutatud looduskaitsealaks ja lõhkamistööde keelustamise tõttu pole roheline graniit enam nii kergesti kättesaadav.

Mõistagi on üritatud kive ka muust materjalist valmistada, kuid need plaanid on jäänud mitmel põhjusel üksikürituste tasemele. «Keraamilisi kive on testitud küll ja Saksamaal tegutseb praegugi üks ettevõte, mis neid toodab. Aga meie ala on mõnes mõttes väga iidne ja maailma alaliit on samuti traditsioonides väga kinni,» selgitab Lill. Pole ka ime – esimesed märgid ala harrastamisest pärinevad juba 16. sajandi alguse Šotimaalt.

Lisaks jätkub Ailsa Craigi graniidist kivide tootmiseks materjali veel aastakümneteks, märgib Lill. «Kui hakkaks otsa saama, küll siis jalad kõhu alt välja võetaks ja hakataks midagi leiutama,» muigab ta.

Kui mõnelgi alal pole ilma üüratu rahakotita põhjust tipptehnoloogiast unistada ja tihti ei saa seda osta isegi raha eest, siis jääkeeglis on teisiti. Eesti esipaar Turmann-Lill kasutab täpselt sama varustust nagu maailmameistrid, kinnitab Lill ja naerab: «Isegi selle vabanduse taha ei saa pugeda!»

Eestis on üks rada, kus igaüks saab end soovi korral olümpiasportlasena tunda ehk harjutada olümpiaspetsifikatsioonis kividega. Lille sõnul maksab 16 kivist koosnev komplekt koos sangadega paarkümmend tuhat eurot. Esmapilgul tundub summa suur, kuid Lille sõnul kannatab tipptasemel kividega mängida umbes kaheksa aastat. «Teistel Eesti radadel on samuti korralikud kivid: tahame küll uued hankida, aga praegused pole ka kaugeltki halvad,» sõnab ta.

Kive tuleb aeg-ajalt ka lihvida. Selleks vajaliku väljaõppe on Eestis läbinud kaks inimest, kellest üks on Lill. Kivi teekonda suunatakse jääd harjates ning siin käiakse ajaga sammu – tänapäevane hari on valmistatud süsinikkiust ja maksab umbes 130 eurot. Samas on tegu ka ühekordse väljaminekuga. Tihedamini vahetatakse küll kuluvat osa ehk patja, ent see maksab Lille sõnul vaid paarkümmend eurot.

Mängijad kannavad spetsiaaljalanõusid, mille hinda Lill võrdleb korraliku iluuisuga – umbes 350 eurot. «Samas ostsin just endale uue paari ja eelmised kulutasin läbi kolme aastaga. Arvestades, et mina mängin praktiliselt iga päev, peaksid need tavainimese jalas vähemalt viis aastat vastu pidama,» arvutab Lill.

Olgu varustus milline tahes, ühte asja peab esmakordselt rajale astuja või ka mängu vaataja silmas pidama: siin pole kohta ebasportlikule käitumisele. Olümpial ei pea küll võitja kaotajale joogiringi välja tegema, nagu tavapäraselt kombeks, ent isegi vastase eksimuse üle rõõmustamisele vaadatakse kindlasti väga pahase pilguga.

Lisaks eeldatakse ka tipptasemel mängijatelt, et eksimuse korral tunnistab väärataja seda ise. Vaidluste lahendamine on jäetud võistkondade kaptenite hooleks, kohtunik sekkub viimasel vajadusel. Täielik pühaduseteotus on aga konkurendi mis tahes moel segamine.

Jääkeegli kõigi aegade olümpiamedalite tabel

Riik	Kuld	Hõbe	Pronks	Kokku
Kanada	5	3	2	10
Rootsi	2	2	2	6
Suurbritannia	2	1	1	4
Šveits	1	2	2	5

AJALUGU 1924. aastal Chamonix's peetud esimestel taliolümpiamängudel medalialaks olnud jääkeegel naases olümpiakavva 1998. aastal Naganos. Eelmise viie olümpia valitsejaks oli Kanada, kes on alati võitnud medali nii meeste kui ka naiste seas ning 10-st olümpiakullast kuuluvad neile pooled.

MEDALIALAD Curlingu võistlussüsteem on lihtne – nii segapaaride, naiste kui ka meeste turniiril mängivad kõik kõigiga läbi ning neli paremat jätkavad poolfinaalides.

VÕISTLUSPAIK Gangneungi curlingukeskus.

EESTLASTE OOTUSED Kahjuks puuduvad. Esimest korda on olümpiamängude kavas segapaarismäng, kus Eesti esindus ei jäänud olümpiapiletist üldse kaugele.