Eliise Tamme olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Usain Bolt Foto: KAI PFAFFENBACH/REUTERS/Scanpix

Tänu inimese võistlushimulisele loomusele on meie maailm väga kõrgelt arenenud. Võit on suur tunne, sellest võib saada sõltuvuse, kuid samas on see ülimalt kasutu. Märt Avandi on öelnud, et kui me võidame, on meil lihtsalt hea olla, kui aga kaotame, siis me päriselt õpime sellest midagi.

Võitmine ja kaotamine on spordimaailmas tähtsad teemad. Sport ei ole välja mõeldud inimeste vormis hoidmiseks, selle on palju sügavam ajalugu ja sisu. Spordi tähtsündmuseks on olümpiamängud. Iga paari aasta tagant istub kogu pere teleka ees ja jälgib ülemaailmset sündmust, mis ühendab mingil hämmastaval kombel väga suurt hulka inimesi.

Olümpiamängud on mastaapne ja auväärt sündmus, kuhu kogunevad iga riigi parimad atleedid. Kas inimesed on teadlikud, mis on olümpiamängude mõte? Tänapäeval on olümpia ületanud igasugused piirid. Massimeedia üha suurenev tähtsus on tõstnud päevakorda näiteks sponsorluse. Reklaami lubamine tagab suurepärase rahalise sissetuleku.

Olümpia on andnud võimaluse sportlastele end näidata ja saada väiksest amatöörsportlasest kuulsaks profiks. See kõik on ülimalt toretsev, kuid tegelikkuses pole meil aimugi, miks säärane sündmus aset leiab. Mis saaks siis, kui jätta kogu suurustamine ja eputamine, suured rahvamassid, sponsorid ja ulguvad fännid tahaplaanile? Kui mitu osavõtjat tuleks siis kohale – ilmselt vähesed. See ongi mõtlemise koht. Kui nii jätkame, muutub sport varsti ainult meelelahutuseks, riskitegevuseks, valdkonnaks, kus on võimalik valede abivahenditega au ja kuulsust võita.

Ennemuiste peeti antiikolümpiamänge vaid ühel põhjusel, need olid pidustused jumal Zeusi auks, rahu sõlmimise eesmärgil. Rahu ja sõprus eri riikide vahel peakski olema olümpia mõte. Sõdade ja vaenude vahel on olümpia inimeste lohutaja ja rahu sõlmija. Kõik riigid võivad olümpiast osa võtta tingimusel, et selleks ajaks unustatakse kibedus üksteise vastu ja keskendutakse teistmoodi võitmisele. Tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Sport on palju enamat kui lihtsalt füüsiline tegevus, see võib olla eluviis, amet, suur armastus või hoopis viha. See võib  tappa, see võib ellu äratada. Meile kõigile on sport eri mõtte ja tähendusega, pole olemas vale arvamust ega eksimisvõimalust. Paraku on maailmas kahte sorti sportlasi. Esimesed, kes tegelevad spordiga selleks, et saavutada  au, kuulsust ja kirjeldamatut rikkust, ning teised, kes lihtsalt armastavad seda, mida nad teevad. Neid ei kõiguta, kui nad ei võida. Edu tabab tavaliselt just neid viimaseid, sest nad on piisavalt julged, et üritada uuesti ja uuesti. Võit iga hinna eest on aga esimeste sportlaste elu mõte. Igas eluvaldkonnas leidub inimesi, kes otsustavad olla jumalad ja öelda: «Meile reeglid ei kehti!»

Spordis on suureks probleemiks kujunenud dopingu kasutamine. Kui lubada kõikidel sportlastel keelatud aineid kasutadat, muutuks spordi tähendus, mõte kultuuris ja ühiskonnas, aga paradoksaalselt oleks sport sel juhul ausam. Kuna siis oleksid kõigil võrdsed võimalused võidule.

Pole oluline, kuhu piir tõmmata, ikka leidub inimesi, kes sellest ei hooli. Isegi kui kõik ained oleksid lubatud, hakataks välja mõtlema ilmselt teisi mooduseid, mis aitavad võita. Kokkuvõttes pole selles probleemses situatsioonis võimalik suurt midagi ette võtta. Sportlased peavad ise otsustama, kas pidada põhimõtetest kinni või käituda nagu argpüksid, kes kardavad kaotada endast parematele.

Spordi ülesanne on inimeses naudingut ja rahulolu tekitada. Spordimaailm on viinud end kõrgeimale tasemele. «Spordivõistluste rohkus ja igat masti tulemuste virvarr pole andnud viimasel ajal enam aega süüvida, mis on nüüdisajal spordi mõte ja eesmärk, milleks meile sporti üldse vaja on, rääkimata sellest, millist rolli ja tähendust sport kannab. Spordiinfot jookseb juurde katkematul lindil, nii et ei ole mahti peatuda ja küsida, kas sel kõigel on peale pelga meelelahutuse ka mingit tummisemat väärtust,» on öelnud Priit Pullerits. Olen temaga nõus.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.