/nginx/o/2017/09/11/7090115t1h5374.jpg)
Kui ma olin 16-aastane, jooksin esimest korda elus poolmaratoni.Viimane joogipaus oli 17. kilomeetril ning kui ma lähenesin kohta, kus sai kuiva kurku kasta, käis mu peast korra läbi mõttesähvatus: «Kui ma praegu ei jooks ja jookseksin edasi, siis ma mööduksin ju nii paljudest inimestest, kes parajasti jõujooki tarbivad.» Õnneks laitsin ma selle mõtte maha, kuna mind ootasid ees veel viimased neli kilomeetrit ning mu jõuvarud olid üpris otsakorras.
Ma olin püstitanud endale eesmärgi joosta alla kahe tunni ning selle poole ma püüdlesingi. Kui finišisse jõudsin, tabas mind võidujoovastus, ma olin kõvasti alla oodatud aja jooksnud. Olin õnnelik, et täitsin oma sihi üllatavalt hästi. Hiljem sain teada, et olin oma vanuseklassi kiireim ning mu auhinnakappi lisandus uus karikas. Mul oli hea meel, et mu esimene poolmaraton sai väärika lõpu. Kuid kas võit on kõige tähtsam?
Kui ma olin väiksem, saavutasin ma pea igal võistlusel neljanda koha. Jooksuvõistlusel lahutas mind pronksmedalist kaks sekundit, matemaatikaolümpiaadil oli kolmanda kohaga vahe vaid üks punkt. Öeldakse küll, et tähtis on osavõtt, mitte võit, kuid väiksena ei saanud ma sellest aru.
Lapsehing ihkab ju ainult võita. Tegelikult on iga võistleja sees peidus võidusoov. Mõelge ometi, milline ülevoolav tunne see võib olla, kui olümpiamängudel pannakse just sulle kaela kuldmedal Kuid ainult pjedestaalil seisja teab, kui ausalt on võidetud see esimene koht, kas selle taga on kõva töö või mitu grammi sisse süstitud hormoone?
Viimasel ajal on uudisteveergudel katkematu joana kirjutatud, kuidas Venemaa sportlased patustasid Sotši taliolümpiamängudel dopinguga. Kui magus on võit, mis on saadud dopingu teel? Kas hirm mustata oma nime pole piisav, et võistelda esikoha eest ausal teel? Eesti spordiajaloos toimus hiljuti erakordne juhtum – alaealine ujuja oli kasutanud dopingut, et oma tulemusi parandada ning konkurentidest mööda minna. Sportlane sai kaheaastase võistluskeelu. Kui juba alaealisena hakatakse keelatud aineid kasutama, siis mida tuleks teha, et sellele «trendile» lõpp teha?
Üks naeruväärne idee oleks korraldada «Doping-olümpia,» kus sportlased, kes harrastavad oma tulemuste parandamist ebaausal teel, saaksid osaleda. Iseasi, kui palju on sportlasi, kes julgevad avalikult tunnistada, et jah, ma kasutan dopingut.
Aus eneseületus ongi kõige parem tunne, mida üks sportlane või isegi harrastaja võib tunda. Kui inimene võistleb nii heade kui ka halbade emotsioonidega võistluse ajal ja seljatab need, siis ta ongi võitja. Selle eest ei ole vaja saada medalit kaela ega aukirja sahtlisse, selle eest saab tunde, mis tõstab enesekindlust ja –väärikust. Võit iseenda üle on kõige hinnalisem ja kui juhtuvad olema suured ambitsioonid, siis lisanduvad paratamatult ka karikad ja medalid. Need on aga boonuseks vaid nähtud vaevale ja sitkusele.