Liine Palu olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ibrahim Mukunga.
Ibrahim Mukunga. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Sportmängud nii olümpiaväljakutel kui kodustaadionitel on tribüünidele ja  telekate ette meelitanud lugematul hulgal inimesi. Hasart armastatud ala ja sportlaste vastu paneb inimesi ostma meeskonnaembleemidega riideesemeid; avaldama trummide tagumise taustal poolehoidu oma lemmiktiimi suhtes, ent kui vaja, ei kardeta oma meelsuse näitamiseks ka rusikaid käiku lasta. Erirühmad ja Inglismaal ka ratsapolitseinikud väljakul pole juba ammu kellelegi uudis, ent kas peale kogu seda sigrimigri jääb alles ka midagi sügavamat, mis spordikultuurile omane?

Sport on pidevaid eneseületusi nõudev kultuur, mille juurde kuulub sügav enesedistsipliin, higi, veri ning ka pisarad. Kipume ikka kaasa elama sellele, kuidas Usain Bolt parajasti uut maailmarekordit püstitades kaamerale naeratada-lehvitada jõuab, ent see, mida maailma kiireimaks meheks tituleeritud Bolt enne toda momenti pidi jõudma, seda nii vaimselt kui füüsiliselt, on tugitoolisportlasele tihti nähtamatu.

Me  pole võimelised hoomama kogu treeningmahtu, toitumisplaanide rohkust ja eneseohverdusi, mida toonane imelaps on edu eest pidanud panti panema. Sekka vigastusi ja taastusravi, valu ning närivat ootusärevust. See on miski, millele järgmist kuldmedalisti finišijoont ületamas nähes mõelda oleks hea.

Peame lugu tööst ja sportlasest, kes seda tööd teevad – puhtalt, ausalt, kompromissideta ning ehk aitab teadvustatud respekt meil oma vahel irratsionaalsusele kalduvat ego taltsutada ning emotsiooni ajel Lilleküla parklas peale matši teisele vutifännile enam kolki andma ei minda. Küsimuse «kumb siis võidab» kõige olulisem vastus on «sport».

Kahjuks on vahel sportlased ise need, kes oma kultuuri tegelikke väärtusi kõrvale jättes halba eeskuju näitavad. Pole veel unustatud septembris Jõhvi rahvajooksul aset leidnud intsident, kus hõbedameheks jäänud Andi Nool keeldus teda edestanud ja kuldmedali kaela saanud Keenia päritolu Ibrahim Mukungal kätt surumast, põhjendades seda terviseprobleemiga. Lisaks sellele olevat teda aga seganud ka üks Mukungagaga seotud detail. Mis see täpselt oli, seda Nool ei kommenteerinud.

Minu silmis polnud see pelgalt rassismiskandaal, härra Noolel oli tükk tegemist kaotuse tunnistamisega, Jõhvis ta sellega paraku hakkama ei saanudki. Alla jäämine on nii spordi kui ka elu lahutamatu osa ning vara väärikalt kaotama õppimine on pigem hea, sest elus ei kipu keegi lüüasaamisest pääsema, ent alati on seejuures võimalus maast tõusta ja sirgselgselt öelda: «Seekord läks nii.», soovida võitjale õnne ning oma eluga edasi minna. Jah, seda isegi peale enesedistsipliini, verd, higi ja pisaraid.

Need kolm eelmainitud füsioloogilist nähtust: veri (loodetavasti taandudes vaid kujundlikule tasandile), pisarad (nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik) ja higi (las lahmab) käivad vähemal-rohkemal määral spordikultuuri juurde. Samas ei tasu unustada, võistlusspordi kõrval eksisteerib meil ka tervisesport, mida meedia ei kipu eriti kajastama kuna seal puuduvad enamasti suured võitjad ja kaotajad. Tegelikkuses võib see olla suurim kajastajatepoolne fopaa ja suuremat kasu tooks sportimise tähtsustamine tervise ja toonuse eesmärgil ning mõistmine, et need kaks mõistet on inimesiti väga suhtelised.

Mulle näib, et võistlussporti jälgides jääb tihti tagaplaanile tervist puudutav aspekt: küll sel suusatajal veab, tal on kaks tugevat kätt ja jalga, millega end liigutada. Lisaks sellele, et naine on end järjepidevalt tugevaks treenides olümpiakullani jõudnud, on tal ka igapäevaelus surmatunnini palju eeliseid: parem meeleolu, tugevam tervis, pikem eluiga ja vähene haigestumisrisk. Sport ei ole ainult võit-kaotus selle kõige klassikalisemas mõttes. See võib olla elu versus surm, haigus versus tervis ja iga kord, kui keegi ületab finišjoone, kui keegi astub poodiumi kõrgeimale astmele või jääb viimaseks, oleks tore seda meenutada, sest see on tähtsaim, mis loeb.

 Spordikultuur tähistab elus olemist nii füüsiliselt kui vaimselt ja seda väärtusena niivõrd sügavalt, et ükski sellega võrreldes pinnapealne lahkheli või intsident seda kunagi ei muuda. Meil on säärasest intelligentsest kultuurist lihtsalt liiga palju võita.

Võistlussport eeldab sportimist, sport liikumist, liikumine solidaarsust ja teiste liikujatega arvestamist. Mõõdulint olgu ühes, «tere» teises tugevas käes, valmis tunnustama teise inimese töö vilju, sest me teame, mis vaev selle taga on ja me oskame enese uhkust alla neelata. Sport on aumeestemäng.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles