Mirjam Piigi olümpiaessee: võit iga hinna eest?

2010, Vancouveri olümpia: Magdalena Neuner poseerib oma kuldmedaliga. Foto: SCANPIX

Võit iga hinna eest? Kust küll selline mõte pärineb? Tõenäoliselt on see mõtteviis meile kas kaasasündinud või maast-madalast sisse juurutatud. Sest mis see igapäevane elu siis muud on kui üks suur võistlus. Võistlus vanemate, kasvatajate, õpetajate, eakaaslaste, vastassugupoole tähelepanu eest. Võistlus naabrite, kolleegide ja isegi sõpradega, kellel on rohkem, kellel on ilusam, kellel on uhkem, kes on töökam, kes on targem. Seda rida võib jätkata lõputult.

Spordis ei saa see ju olla teisiti. Sport ongi võistlus. Suur ja armutu võistlus esikoha nimel. Üsna varakult saab selgeks, et võit tähendab kõike: tunnustust, austust, raha, glamuuri. Aga ka kohutust. Kohustust võita. Olla kiirem, osavam, tugevam. Paraku võita saab vaid üks.

Teised peavad leppima asjaoluga, et keegi oli seekord parem. Et seekord ei tulnud päris hästi välja. Et tervis vedas alt. Et täna ei olnud lihtsalt minu päev. Mis omakorda tähendab sundust teha rohkem trenni, areneda, arendada, kasvatada lihast, olla terve. Kuid ühel hetkel me taipame, et me oleme jõudnud enda maksimumi lävele ning sealt edasi minna ei ole ilma abivahenditeta lihtsalt võimalik. See on see hetk, kus kaob reaalsustaju, sest tahe võita, tahe kogeda neid emotsioone, mida saab tunda ainult võitjana finišisse jõudes ning kõrgeimal pjedestaaliastmel suurte ovatsioonide keskel oma riigi hümni kuulates, on talumatult suur.

Selle joovastava hetke nimel ollakse valmis minema vastuollu oma sisemise eetikaga, rääkimata puhta spordi eetikast või seadustest. Avalikkuse ees lüüakse rind kummi, et vaadake mind, ma olen nii võimas ja võitmatu, aga sisimas kardetakse iga hetk vahele jääda.

Käib võistlus iseendaga, ja tegelikult ka ajaga, mis tiksub minuteid, tunde, vahel ka aastaid hetkeni kui kõik laguneb koost. «Võistleja A dopinguproov oli positiivne». Kõik. Läbi. Nad võtavad ära kõik medalid, tühistavad tulemused, kehtestavad võistluskeelu, kuid nad ei saa ära võtta seda hetke autasustamisel, seda emotsiooni, seda võimsat tunnet, mida kogeb vaid võitja. See on ju see, mille nimel tegelikult kogu pingutus käib.

Mis tunne võib olla sportlasel, kes reaalses võistluses jäi kaotajaks, aga ühel päeval, võib olla isegi aastaid hiljem, saabub postkasti ümbrik, mille sees on medal ja lakooniline teade: «Kuna võistleja A kasutas selle võistluse ajal dopingut, on esikoht sinu. Palju õnne!» Mis mõttes nagu? Aga tseremoonia? Aga auhinnad? Aga tunnustus? Kes kirjutab väljaantud raamatud ringi? Kuidas ma kümne aasta pärast tõestan, et hoopis mina olen võitja? See ei ole ju võit, see on narrimine.

Olgem ausad, mitte keegi ei tee tipptasemel sporti mõttega «tähtis pole võit, vaid osavõtt». Ja kui ka teha, siis ajakirjandus tituleerib juba eos need sportlased «turistideks», ehk siis paneb peale pinge, kas kõik või mitte midagi.

Samamoodi käituvad sponsorid. Pole tulemust, pole ka toetusi. Miks see nii on? Miks me surume peale pingeid ja võidukohustusi ning kui seda ei tule, siis tambime mutta? Korduvalt on paljulubavad noored sportlased pildilt järsku kadunud, alles aastate möödudes saame teada, et tulemuste nimel olid nad nooruses üle treeninud. Suurendati koormusi, ignoreeriti valu, ei kuulatud treenereid. Vahel võeti kasutusse ka keelatud võtteid. Ikka selleks, et võita. Tulemuseks on paremal juhul «keskpärane sporditurist», halvemal juhul elu lõpuni tervisega kimpus olev inimene.

«Käpp kullas või perse mullas» (Hando Runnel «Me oleme kasumikütid») mentaliteet on jõudnud ka rahvasporti. Pole oluline, keda või miks on vaja võita. Peaasi on võita. Iseennast. Naabrimeest. Trennikaaslast. Kui trenni ei tehta enam selleks, et tunda rõõmu liikumise üle, et nautida protsessi ja seltskonda, kui eesmärk on ainult, ja ainult tulemusele orienteeritud, siis võib kergesti vale tee valida.

Ülekoormus on saanud saatuslikuks nii mõnelegi rahvasportlasele. Haigeid liigeseid ja valutavaid lihaseid pole mõtet mainidagi. Tõstku käsi see, kes pole valutava pea või kõhu või jalaga trenni teinud. Ning siis oodatud tulemustest kaugele jäänud. Aga lolli järjekindlusega ikka edasi treeninud. Ja sellega ennast veel rohkem lõhkunud. Kuni püsivate vigastusteni. Ehk siis lähtunud mõttest «võit iga hinna eest!»

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.