Siim Kaasik: minu esimene olümpia

Siim Kaasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pyeongchangi olümpiaküla.
Pyeongchangi olümpiaküla. Foto: Tairo Lutter

Täpselt nagu sportlased, loevad ka ajakirjanikud oma olümpiaid. Pyeongchangi olümpiamänge kajastavatest Eesti ajakirjanikest kogenuimatel on eile alanud olümpiamängud kümnendad. On ka debütante, mina üks neist.

Oma viiendatel olümpiamängudel viibiva kollegi sõnul olen sündinud halval ajal, sest ei saa kajastada Eesti sportlaste medalivõite. Just oma sportlaste vägevad esitused olümpial pidid olema need, mis kujunevad  ka ajakirjanikel olümpiamängude kõrghetkeks. Ei hakkagi temaga vaidlema, sest mäletan väga hästi tunnet, kui avasin Tallinna vanalinnas kõndides telefonist uudise Kelly Sildaru põlvevigastuse kohta. Varem pole mulle sportlaste vigastused sedavõrd palju korda läinud. Olen mitmel korral Sildaru võistlustele vahetult kaasa elanud ning ta tõesti on samavõrd siiras tütarlaps nagu meediast välja paistab.

Eelkõige oli mul kahju Sildarust, kuid üsna pea mõistsin, et ilmselt on sellega ka minu olümpiadebüüdil kriips peal. Milleks saata olümpiamängudele ühest väljaandest kolme kirjutavat ajakirjanikku, kelle tööks on keskpäraste tulemuste kajastamine?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles