/nginx/o/2018/02/12/7570571t1h5ac8.jpg)
Ma olin alles väike poiss, aga ma siiani mäletan seda erilist tunnet, kui käis Calgary taliolümpia ja meie mees Allar Levandi oli võistlustules. Kogu meie pere oli koondunud kineskoopteleka ette ja õhus oli midagi elektrilist. Ega ma kuueaastasena eriti ei teadnud, kes see Allar on, aga kuna kõik elasid nii tohutult kaasa, siis tegin seda ka mina. See arusaamatult tunneteküllas kaasaelamine tundus lihtsalt nii võimas.
Pärast võidujoovastust panid isa ja vanaisa oma puusuusad alla ning võtsid ka mind metsavahele kaasa. Kuigi ma polnud selles vanuses teab mis kõva suusataja, tegelikult vaevu seisin suuskadel püsti, siis oiii kuidas ma tol päeval kihutasin. Ma tundsin ennast nagu tõeline võitja. Ja neid võitjaid oli seal Pirita metsa all palju, sest tundus, et suusarajale oli võidurõõmu uuesti läbi elama tulnud vist pool Eestit.
Sama kordus ka aastal 2000, ehkki formaat oli suvisem. Mäletan, et kõik klassivennad olid kehalise tunniks justkui ümbersündinud Erki Nooled, kes pingutasid nii mis jaksasid ja finišisse jõudes tõstsid käed võidurõõmust püsti. Ainult, et särke ei rebinud keegi puruks. Meil oli neid ka järgmisel nädalal vaja.
Võib-olla just sellel hetkel teadvustasin ma esimest korda motiveerituse võimsust.
Nende suurte meeste pingutuse ja õnne koostöös sündinud edu andis mõista, et kui sa ikka väga pingutad, siis on kõik võimalik. Spordisangarid olid meie eeskujud.
Kes on aga tänaste noorte eeskujud?
/nginx/o/2018/02/12/7571075t1h3cce.jpg)
Kas olete mõelnud, kes on täna meie lastele eeskujud? Kes on need tegelased, kelle järgi saavad noored joonduda ning milliseid väärtuseid nad edasi annavad? Tänapäeva juutuuberite, instagrammerite ja startupperite maailmas võib kergesti jääda mulje, et kõik väline on esmatähtis ja suur edu tuleb kiiresti.
Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa
Pole imestada, et paljud noored vaatavad elu läbi instagrami-filtrite ning väiksemagi tagasilöögi korral loobutakse alustatud plaanidest. Minu jaoks on midagi selles eeskujumudelis puudu.
Tundub, et liiga vähe näeme eeskujusid, kes õpetaksid pühenduma ning näitaksid, et tee tippu ei tule üleöö ega pole sirgjooneline. Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa. Kui aga piisavalt pingutada ning omada suurt tahet, siis on kõik võimalik - isegi maailma parimaks saamine.
«Kui pole pingutama inspireerivaid eeskujusid, siis võib noorele osaks saada hirmutav saatus - keskpärasus».
Meil on vaja Olümpiavõitjaid, sest noortel on vaja paremaid eeskujusid
Jah, ma leian, et meie noortel on vaja paremaid eeskujusid. Eeskujusid, kes näitaksid, et kõva töö, pühendumusega ja pingutusega on võimalik jõuda tippu. Kõige inspireerivam eeskuju on aga kindlasti see, kellega saab samastuda. Kui suurel areenil suudab võita ka meie naaberküla poiss, siis tundub see nii käegakatsutav, nii reaalne, nii tehtav, et paneb ka meie noori rohkem pingutama. Võib-olla ka võitma.
Kõigist meist ei pea saama Olümpiavõitjaid, kuid kasvõi natuke Olümpiavõitjate pühendumust ja pingutusoskust annaks meile kõigile palju juurde. Küll igaüks leiab oma tipu, kuhu pürgida.
Võibolla ongi selleks vaja Olümpiavõitjaid, et noored silmapaarid saaksid inspiratsiooni, õpiksid pingutama ja märkaksid, et neis kõigis on võitja.
Leidke endas see võitja!
Paavo Pauklin on IT-ettevõtja ja noorsportlaste tugisüsteemi Sihtasutuse Noored Olümpiale asutaja. Noored Olümpiale annab välja stipendiumeid 18-25 aastastele sporditalentidele, kes soovivad jõuda maailma tippu. Osa stipendiumist suunatakse «tarkadele» koolitustele, mis sisaldavad vaimset treeningut (mindset coaching, spordipsühholoogia) ning sportlase brändi arendamist, et nad suudaksid endale toetajaid ja fänne leida ning meeskonda ehitada.