Siim Kaasik: kus on olümpiamängude glamuur? (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Murdmaasuusatamise sprindivõistluste finaalsõitude ajal oli tribüünidel palju tühje kohti.
Murdmaasuusatamise sprindivõistluste finaalsõitude ajal oli tribüünidel palju tühje kohti. Foto: KAI PFAFFENBACH/REUTERS

Olümpiamängude esimene vaimustus on läbi ja reaalsus hakkab vaikselt kohale jõudma. Ja reaalsus on see, et olümpiamängud tunduvad telepildis palju suuremad ja glamuursemad kui kohapeal.

Olen varem vaid korra tõeliselt suurel spordisündmusel käinud. Seda möödunud suvel Inglismaal, tennisemaailma prestiižikaimal suurel slämmil Wimbledonil. Meediahuvi mõttes on olümpia muidugi suurem, aga see on ka loogiline. Alasid ja riike on olümpial lihtsalt nii palju rohkem.

Kuid All England Clubi tenniseväljakute ääres kõndides oli kogu aeg õhus tunda elektrit. Selles suminas olles tabasin end tihti mõttelt: «Ebareaalne!»

Uskusin, et ka olümpiamängud tekitavad samasuguse tunde. Ja mingis mõttes tekitasidki. Pressiruumid, elamistingimused ja logistika on suurvõistluse vääriline. Kuigi need kolm on kõik väga tähtsad, peab olümpiamängude atmosfäär sündima võistluste katlas, olgu selleks siis (laske)suusastaadion või suusahüpete maandumisnõlv.

Tagasi üles