Hüva, eelnev lõik sisaldas kergeid liialdusi. Aga ainult kergeid, sest rinnamärgid on olümpiamängudel tõepoolest väga kõva valuuta. Neid kogutakse reeglina kaelakaardi rihma külge ning mida kauem olümpia on kestnud, seda kõlisevamateks ja raskemateks kipuvad kaelakaardid muutuma. Rinnamärkide vahetamise traditsioon sai väidetavalt alguse juba 1896. aastal Ateenas ehk esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel.
Kui Leibak 2008. aastal Pekingi olümpial kolmikhüppes võistles ja 10. koha sai (praeguseks on see seoses kahe medalivõitja positiivse dopinguprooviga muutunud juba 8. kohaks), polnud tal aega rinnamärkidega jahmerdada. Aga kui Pyeongchangi saabudes anti talle, nagu igale teisele Eesti delegatsiooni liikmele, taskusse ports rinnamärke, võttis hasart võimust.
«Mulle tuli meelde vahva mälestus 2005. aasta Euroopa noorte olümpiapäevadel, kust tulin koju suure märkide kollektsiooniga. Otsustasin, et proovin Pyeongchangis võimalikult palju märke koguda. Hetkel on mul märke kokku 41, seega peaaegu pooled osalevad riigid on olemas (Pyeongchangi taliolümpial on kohal 92 esindust – toim),» sõnab Leibak, kelle kollektsioonist leiab teiste seas Jamaika, Nigeeria, Eritrea, Bermuda, Liibanoni ja Portugali olümpiamärgid.