Ott Järvela: Alusalu vormis pentsikust võistlusformaadist supertulemuse

Saskia Alusalu. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Saskia Alusalu neljas koht Pyeongchangi taliolümpiamängude kiiruisutamise ühisstardiga sõidus on kombinatsioon pentsikust, et mitte öelda ebaküpsest võistlusformaadist, sportlase targast ja julgest taktikavalikust ning sarnase ambitsiooniga konkurentide puudumisest.

Esmalt formaadist. Kiiruisutamise ühisstarti on sisse programmeeritud üks suur ebaloogilisus – vahefinišites jagatavad punktid ei suuda mitte mingil tingimusel aidata kaasa medalivõidule. Isegi, kui sportlane võidab kõik kolm vahefinišit nagu Alusalu täna, ei aita see teda mitte mingil juhul üldises paremusjärjestuses neljandalt kohalt kolmandaks, kolmandalt teiseks või teiselt esimeseks. Vahefinišites saab koguda maksimaalselt 15 punkti, aga finišis jagatakse esikolmikule 60, 40 ja 20 punkti.

Kui võistlusel on tähtsus ka kohtadel neljandast allapoole, nagu ühisstardi poolfinaalis, kus eesmärgi täitmiseks sobisid ka kohad 4.-8., pole säärasel punktisüsteemil suurt viga. Aga finaalis tekitab säärane olukord kaks eraldi võistlust – ühe medalitele ja teise neljandale kohale, kusjuures tänases olümpiafinaalis otsustas selles teises osaleda ainul üks sportlane. Saskia Alusalu, kes tolle võistluse ka kinni pani ja Pyeongchangist neljanda kohaga koju naaseb.

Säärane formaat on kummaline (arvestades võistlusala noorust siis võib-olla on asjakohane ka omadussõna «ebaküps») ja olümpiamängude kontekstis ainulaadne. Kui lühiraja kiiruisutamise teatesõitudes, samuti lumelaua- ja suusakrossis on B-finaal eraldi start, siis kiiruisutamise ühisstardis peetakse see ära põhivõistluse raames ning osaleda saavad need, kes otsustavad, et A-finaal pole nende jaoks jõukohane või meelepärane.

Aga kas kirjeldatu vähendab Alusalu neljanda koha väärtust? Ei. Reeglite enda hüvanguks ja eesmärkide nimel ära kasutamine on spordi lahutamatu osa. Täpselt nagu Sebastien Ogier pani reegliraamatu enda kasuks mängima Rootsi ralli punktikatse eel (hankis endale punktikatse eel võetud ajatrahvi abil soodsama stardipositsiooni, millega sealt rohkem punkte teenida) või Luis Suarez 2010. aasta jalgpalli MMi veerandfinaalis (tõrjus lisaaja viimasel minutil väravajoone meelega käega Ghana löögi ja hoidis ära kindal värava; Ghana eksis penaltil; järgnes penaltiseeria, mille võitis Uruguai), tegi Alusalu seda täna.

Pyeongchangi olümpiafinaalis otsustasid ülejäänud 15 sportlast vahefinišitest punktide korjamise ja neljanda koha sihtimise asemel proovida medalivõitu. See oli nende valik. Alusalu mitte. See oli tema valik.

Jah, teoorias võinuks juhtuda, et grupp või jälitajad ei püüagi eestlannat kinni, aga see tõenäosus ei küündinud ühe protsendinigi. Ent võimalus, et varajase spurdiga õnnestub teenida vahefinišitest neljanda koha tagavad punktid, mõnikümmend korda suurem. Alusalu otsustas sellele panustada ning õnnestus. Muuseas, täpselt sama taktikaga lunastas Calgary MK-etapil endale olümpiapääsme. Enda võimete õiglane hindamine ning neist reeglite raames maksimumi võtmine ei ole asi, mida tippspordis laitma peaks.

Samas tunnistan ausalt. Alusalu finaalsõidu ajal polnud hinges valitsev emotsioon võrreldav nende Eesti sportlaste medalivõitlustega, mida olen olümpiamängudel oma silmaga tunnistanud (Heiki Nabi hõbe- ja Gerd Kanteri pronksmedal Londonis 2012, sõudmise neljapaadi neljas koht). Põhjus lihtne – tegu oli neljanda koha püüdmisega ilma võimaluseta medalivõitlusse sekkuda. Aga kui see tõik aja jooksul tuhmub, siis neljas koht jääb protokolli.

Lisaks, kui muidu neljandaks reeglina ikka jäädakse, siis Alusalu kahtlemata tuli neljandaks, mitte ei jäänud. Formaat, konkurendid ja nende ambitsioonid pole Alusalu mure. Tema on olümpia neljas naine. Ja see tulemus on super!