Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/13/5258857t1he57e.jpg)
/nginx/o/2018/02/25/7639623t1h84e2.jpg)
18 päeva, 15 spordiala, 102 medalikomplekti, ohtralt edasi lükatud võistlusi ja ühe eestlanna neljas koht. Postimehe olümpiadelegatsioon võtab Pyeongchangi mängud kokku viie mälestusväärse hetke kaudu ja seda mitte objektiivselt, vaid nii, nagu sporti tuleb vaadata – emotsionaalselt!
Stochmania elab edasi
Kahekordse olümpiavõitjana Pyeongchangi saabunud Poola mägikotkas Kamil Stoch võitis suure mäe võistluselt oma kolmanda olümpiakulla. Tõsi, Pyeongchangi nelja hüppemäe turnee võitjana saabunud Stochi avavõistlus ebaõnnestus. Pööraselt tuulistes ja pealtvaatajatele ebainimlikult külmades oludes toimunud väikese mäe võistlusel jäi teda pronksmedalist lahutama 0,5 punkti.
Nädal hiljem saabus lõpuks temagi tund. Stoch ootas teise hüppevooru punkte närviliselt, sõrmkindaid närides. Kui punktiskoori järel süttis roheline number üks – liidrikoht –, muutus poolaka kehahoiak silmanähtavalt kergemaks. See oli ilus hetk, eelkõige just väikesel mäel toimunu pärast. Aga mis seal salata, Stoch teenis minu poolehoiu juba Seouli lennujaamas, kui ta oli lahkelt valmis ühisel pildil poseerima.
/nginx/o/2018/02/26/7643771t1hdcee.jpg)
Johannes Høsflot Klæbo jooksusammule polnud vastast.
Kui 21-aastane norralane gaasi vajutas, ei jäänud konkurentidel enam midagi teha. Tasuks kolm olümpiakulda (sprindis, paarissprindis, 4 x 10 km teatesõidus).
Klæbo tehnika pole kindlasti klassikaline ning paljude meelest pole see ka ilus, kuid murdmaasuusatamises ei jagata stiilipunkte. Pealegi oli Klæbo üleolek mees mehe vastu võitluses mäekõrgune ning vägisi meenus Petter Northugi valitsusaeg. Küll aga tuleb Klæbo ja Northugi võrdluses sisse üks suur vahe: inimesena on Klæbo kahe jalaga maa peal.
Vabatahtlike lustlikud tervitused
Kohalikud abilised tõid iga päev naeratuse suule. Kahe käega kaarega väljapoole viibates ning vahvalt «hello» ütlemisest kujunes minu jaoks detail, mis jääb Korea inimesi meenutama. Nende viisakusavaldustega oli alguses küll raske kohaneda, aga kolm olümpianädalat olid harjumiseks piisavad.
Kas Alusalu suudab tõesti medali võita?
Esimest korda käis selline mõte peast läbi pärast intervjuud tema prantslasest treeneri Tristan Loyga. Ta kinnitas, et see on võimalik. See ei olnud ajakirjanike välja õngitsetud vastus, mees tüüris jutu ise sinna. Kiiruisutamise ühisstart olevat lihtsalt sedavõrd ettearvamatu.
Finaalsõidus, kui Alusalu oli juba kolm vahefinišit võitnud, tungis taas optimistlik medalimõte pähe. Äkki ta ikkagi jaksab? Olen kindel, et väga paljudel eestlastelgi käis teleri ees vähemalt korraks samasugune mõte peast läbi.
/nginx/o/2018/02/25/7640193t1h8f11.jpg)
Aga ühisstardiga kiiruisutamine on väga sarnane jalgratta grupisõiduga. Kui etapp toimub siledal maal, pole kahtlustki, et mängu kontrollib eelkõige peagrupp. Nii kogusidki eestlanna jälitajad paari silmapilgutuse vältel sisse nii meeletu hoo, et reaalsustaju sai kaikaga ka minu pähe tagasi löödud.
Norra medalisaju tähistamine
See oli tegelikult päris vahva lugu. Pöördusin murdmaasuusatamise staadionil ühe viikingisarvi kandnud Norra fänni poole ning küsisin, kas ta medaleid ka tähistab. Mees, kelle nimi oli Morten Hagenstuen, vaatas mind pealaest jalatallani hindavalt üle, vaikis mõne sekundi ning kutsus seejärel peole. Tema juhiste järgi sattusin esmalt restorani, kus einestas Norra koondis. Uksest sisse astudes vaatas mulle viie meetri kauguselt otsa ei keegi muu kui Marit Bjørgen. Sain kohe aru, et see ei ole päris õige koht, aga küsisin igaks juhuks üle, kas siin toimubki Norra medalipidu. Mõistagi oli vastus eitav, kuid tundus, et minu väike eksimine pakkus neile üksjagu nalja. Hiljem leidsin õige koha üles ning pidu sai peetud.
/nginx/o/2018/02/21/7608573t1h4066.jpg)