Urmas Sõõrumaa suur plaan: kuidas panna kõik Eesti koolilapsed sportima

Urmas Sõõrumaa püüab näidata, kuidas on noorte- ja koolisport rahva tervise ja ka tippspordiga otseselt seotud. Foto: Konstantin Sednev

Täna kogunetakse Paidesse, et valutada südant Eesti spordi ja rahva tervise homse päeva pärast. Kaks ja pool aastat presidendina Eesti Olümpiakomiteed vedanud Urmas Sõõrumaa loodab, et kõneldu aitab kaasa muutuste elluviimisele. Eelkõige peab ta silmas kooliõpilaste suhet spordi ja liikumisega ning meie tippude konkurentsivõimet.

Urmas Sõõrumaa, kas olete nõus, et spordikongressist on kujunenud jututuba, kus tehakse rohkem sõnu ja vähem tegusid?

Eks kongressid olegi pigem jututoad, mitte ainult spordis. Heas mõttes. Kongress pole ju tööorgan, küll aga tehakse enne kongressi päris palju tööd. Kui aga seal antakse tehtud tööle ja plaanidele kinnitus ja tugi, ongi kõik hästi.

Tänase kongressi peateemad on laste-, noorte- ja koolisport ühelt ning tippsport teiselt poolt. Räägime neist eraldi. Kuhu soovite esimeses teemade ringis välja jõuda?

Kõik spordi ja liikumise eest vastutajad peavad midagi ette võtma! Loeme pidevalt ajalehest, kui halvas seisus on meie koolilaste tervis ja kehakaal. Vanemaealised hakkavad aga Norra ja Rootsi eakaaslastest 16–17 aastat varem arstide vahet käima. Kui palju sadu miljoneid makse on jäänud laekumata töölt puudutud aja tõttu ja kui palju sadu miljoneid kulutatud haigekassa vahendeid?

Rääkisin juba EOK presidendiks kandideerides ja saades vajadusest panustada sportimise ja liikumise kaudu rahva tervisesse. Laste- ja noortesport, sport koolis ja tippsport on omavahel tihedalt seotud kui ühe püramiidi eri otsad.

Mida kavatsete reaalselt ette võtta, et meie nutiajastu trende murda?

Laste ja noorte spordi juhtimine ja rahastamine peab läbima põhjaliku uuenduskuuri. Pearahasüsteem on käibel olnud vähemalt 15 aastat ja oma aja lihtsalt ära elanud. See hõlmab spordiklubide juures umbes 110 000 inimest. Laias laastus sama suur on laste hulk, kes ei kuulu pearaha saajate hulka ehk regulaarselt spordiga ei tegele. Neil ei ole vastavat võimalust, arusaama ega kodust motivatsiooni. Hullem veel: suur osa nendest, kes käivad trennides, ei saa seal piisavalt tähelepanu. Treeneri tähelepanu koondub andekamatele ja usinamatele. Nad küll liigutavad, aga mitte eriti läbimõeldult. Mille peale ma küsin: miks me seda teeme?