Gerd Kanter: meie sportlased peavad õppima eesmärke ja plaane seadma

Eesti spordi kongressi Paides lõpetas meie tippspordi turgutamiseks ellu kutsutud Team Estonia projekti tutvustus ja esimene ekspertide arutelu sel teemal.

Vastavasisulise paneeli moderaator ja projekti üks eestvedajaid, Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige Karol Kovanen sõnas hakatuseks: «Vaidlesime täitevkomitees sel teemal. Oi kui palju vaidlesime! Täna on meil spordisüsteem, aga see on poolik. See tähendab, et pool on olemas ja teine pool on puudu. Oleme küll maailmaspordi rongil, aga kahjuks viimastes vagunites. Meie eesmärk on luua eeldused, et laadida ühiskond uute emotsioonide ja ootustega – vastasel juhul peame kümne aasta pärast näitama samu medalivõite, mida täna või sootuks mustvalgeid kaadreid kaugelt minevikust.»

Kõik asjaosalised rõhutasid, et Team Estonia peamine idee on meie tippudele või ka sinna pürgijatele võimalikult kõrgel tasemel kõikvõimalike tugiteenuste pakkumist.

Olümpiavõitja Gerd Kanter osutas murekohale ühelt küljelt («Meil on praegu levinud nn. koridorimeditsiin. Kui mul on mure, tunnen doktor Mihklit ja helistan talle. Ta suunab mu edasi, aga märki ei jää sellest kuhugi.»), uisutreener Anna Levandi tõi välja näite sportlase võimalikust suhtumisest («Räägin õpilastele miljon korda, aga nad usuvad alles siis, kui samu asju mujal ise näevad ja kogevad. Aga selle näitamine maksab raha. Metsikult.»), Kovanen aga Ott Tänakust («Kas ta oleks suuteline võitlema MM-tiitli nimel, kui seljataga poleks Team Toyotat?»).

«Peame esmalt saama teadmise, kas sportlasel on piisavalt vastupidavust, milline on ta lihaste seisund, kas ta harjutab piisavalt ja nii edasi. Alles siis, kui see selge, tulevad mängu eesmärgid ja tahe. Muidu on see kõik tühi jutt. Aga nende teadmiste saamiseks vajame kõrgtasemel taustajõude,» sõnastas Levandi.

Suusaliidu president Andreas Laane võttis hetkeseisu konkreetselt kokku: «Me ei väärtusta tänases reaalsus taustsüsteeme üldse! See on suur, suur null ja peab kiiresti muutuma.»

Rikkamate naabrite õppetunnid

Palju oli juttu muude riikide, suurelt jaolt Põhjamaade eeskujust. Näiteks Taanis tehti sarnase projektiga algust juba 1984. aastal ja esimesi suuri vilju maitsti kaheksa aastat hiljem. Kultuuriministeeriumi asekantsleri Tarvi Pürni sõnul kuulub Rootsi analoogsesse tiimi umbes 200 sportlast, kellest kolmandik on medalivõitjad. «See näitab tohutult kõrgel tasemel sisekonkurentsi,» järeldas ta.

Pürn üldistas: «Põhjamaades on kõik olulised osad loogilisel moel kokku sõlmitud. Ja tuleb tõdeda, et sporti on suunatud väga suured ressursid. Soomes liigutatakse üle 150 miljoni ja Rootsis üle 200 miljoni riigi vahendeid ning sellest hoolimata öeldakse mõlemal pool, et nad on norralaste kõrval vaesed.»

Kuid… «Island ei ole väga rikas, seal pole tippteadust ega-meditsiinikeskusi. Aga see-eest on seal ülisuur kogukonna ja väga suur lapsevanemate toetus. Tahe võita iseloomuvõitlus on terve nende rahva identiteedi osa. Meil on sellest palju õppida,» tähtsustas asekantsler.

Sportlase ja tema abiliste vastutus

Kui olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa rääkis Postimehe värskes intervjuus Team Estonia kuni 20 miljoni eurosest eelarvest, siis kongressi arutelu konkreetselt seda tahku ei puudutanud. Pigem oli juttu sportlase ja tema taustajõudude valmisolekust ja oskusest vastutust kanda.

«Kohtan kahjuks aina rohkem suhtumist stiilis «Andke enne raha!» ja «Äkki tuleb.» Äkki tuleb üks teine asi,» põrutas Kanter. «Kindlasti peavad paljud meie sportlased ja treenerid õppima oskust eesmärke ja plaane seada ning neid läbimõeldult sõnastada. Ja meie peame seda neilt nõudma.»

Ta rõhutas, et kui A- ja B-kategooria toetust saavatel Eesti sportlastel puudub kurtmiseks põhjus, siis sealt edasi algavad teravad probleemid. Kõik arutelus osalenud olid ühel meelel: üleminekueas tegijad on suur murekoht, mida Team Estonia loomine aitab usutavasti leevendada.