Kas latt jääb Tokyos kolmandal katsel peale?

1964. aasta Tokyo mängudel osales ka legendaarne USA raskekaalu poksija Joe Frazier (kõige paremal), kes krooniti olümpiavõitjaks. Foto: HORSTMUELLER GmbH via www.imago-images.de/Scanpix

Esmapilgul tundub, et Tokyo on läbi aegade kõige õnnetum olümpialinn, sest kolmest katsest ainult ühel on mängud seal õnnestunud, kirjutab Eesti Olümpiakomitee (EOK) ajakirjas Liikumine ja Sport spordihuviline Hannes Rumm.

Kui tuua võrdlus kõrgushüppest, siis esimesel katsel 1940. aastal ajas Tokyo olümpiamängude korraldamise lati kindlalt maha. Kuna Jaapan alustas 1937. aastal Hiina vastu sõda, kaotas Tokyo õiguse mänge korraldada (Sapporo jäi ilma taliolümpiast).

Tagantjärele tarkusega teame, et mängud jäid maailmasõja tõttu ära niikuinii, nende korraldusõiguse üle võtnud Helsingile langesid hoopis nõukogude pommid. Eestis muretseti ilmaasjata, et kui Euroopa spordihuvilised massiliselt ja suurtel kiirustel autodega Helsingi mängudele kihutavad, siis teeb auklik Pärnu-Tallinna maantee meie margi täis.

Teisel katsel püstitas Tokyo piltlikult öeldes Aasia rekordi, korraldades 1964. aastal suurepärased olümpiamängud. Esmakordselt toimusid mängud Aasias ning tänu esimestele televisiooni otseülekannetele hakkas mängude populaarsus või vähemalt nähtavus maailmas oluliselt tõusma.

Ja siit tuleb mälumängukolumni esimene küsimus. Miks süütas 1964. aastal olümpiatule 400 meetri jooksja, 19aastane Yoshinori Sakai, kes polnud olümpiastarti pääsemiseks piisavalt hea polnud?

Selle kolumni kirjutamise ajal mai alguses on kõrgushüppajate keeles jätkates selge, et latt võbiseb tugevast puudutusest ikka veel. Päris-päris kindel saab aasta võrra edasi lükatud Tokyo 2020 mängude toimumises olla alles siis, kui süttib olümpiatuli.

Aga on palju suuremaid luusereid. Poolsada linna on suvemängude korraldamisõigust taotlenud, kuid sellest ilma jäänud. Ungari pealinn Budapest kandideeris aastatel 1916‒2024 suvemängudele nelja erineva riigikorra ajal tulutult kokku kuus korda.

Siit teine mälumänguküsimus. Milline USA suurlinn kandideeris suveolümpiamängudele edutult seitse korda, seejuures aastatel 1952‒1972 järjepanu? Eestis teavad linna eelkõige korvpalli- ja hokisõbrad.

Tokyo on õpikunäide selle kohta, mida olümpialinnaks kandideerimine riikide kohta räägib. Iga kord on Tokyo olümpiamängude toimumiskohana olnud täiesti erineva riigi pealinn.

1936. oli Tokyo maailma kurjusetelje ots Aasias, teine ots asus natsi-Saksamaa pealinnas Berliinis. Sõjakas diktaator Adolf Hitler tõestas Berliini mängudega maailmale Saksamaa ähvardavat võimsust ehk kasutas rahu edendamiseks taastatud olümpiamänge risti vastupidisel eesmärgil. Tol ajal Aasiat hirmuvalitsuse all hoidnud Jaapan oleks neli aastat hiljem seda jõudemonstratsiooni korranud.

Pärast teist maailmasõda tõusid majanduslikult kiiresti jalule just kaotajad: Lääne-Saksamaa ja Jaapan. Loogilise jätkuna kandideeris Tokyo juba 1960. aasta olümpiamängudele. Järgmisel katsel saadi 34 häälega juba mäekõrgune võit, sest Detroit, Viin ja Brüssel kogusid kolme peale ainult 24 häält.

Lisaks sõjakaotusest kiirele kosumisele ja võimsa tehnoloogilise arengu näitamisele tegi Jaapan 1964. aasta mängudega tõelise suhtekorraldustriki. Nimelt esitleti oma riiki teise maailmasõja ühe suurima ohvrina ning varjutati edukalt fakti, et ise oldi selle üks vallapäästja.

2021. aastal asub Jaapan maailma rikkaimate riikide tipus, kuid eelmiste mängude ajal kadedaks tegeva kiirusega arenenud riik on praegu umbe kasvanud. Rahvastik on vananenud ja majandusareng tammub ühe koha peal. Ent erakordne aeg pakub ka erakordse võimaluse. Kui tänavuste mängude korraldamine Tokyos raskuste kiuste õnnestub, siis tõstab see Jaapani maailmas esile, kui eriti võimeka pandeemia tagajärgedest üle olija.

***

Esimese küsimuse vastus: Yoshinori Sakai süütas olümpiatule seepärast, et ta sündis 6. augustil 1945 ehk päeval, mil USA heitis Hiroshimale maailma esimese tuumapommi.

Teise küsimuse vastus: meeleheitlikult taotles 1952‒1972 suveolümpiamängude korraldamist Detroit.