PM TOKYOS ⟩ Janika Lõiv olümpiadebüüdi eel: endale tundub ka natuke ulmeline

Janika Lõiv olümpia võistluskeskuses. Foto: Eesti Jalgratturite Liit

Alles viis aastat tagasi tõsiselt maastikuratta sõiduga alustanud, kuid juba olümpiale jõudnud Janika Lõiv ootab Tokyo mänge põnevusega.

Jaapanis ootab rattureid ees üliraske rada. Lõiv tunnistas, et ilmselt pole ta keerulisel trassil veel võistlema pidanudki. 

«Olen seni pidanud tegema kõik treeningud asfaltteedel, võistlusrajal pole olnud võimalust otseselt trenni teha. Täna lubati jalgsi rajaga tutvuda. Esmapilgul ütleks, et ma pole oma elus nii tehnilisel rajal sõitnud,» ütles 31-aastane sportlane pressikonverentsil.

«Kõige raskemaks teevad raja tõusud, mis pole ronijatüüpi, vaid väga suurt jõudu nõudvad. Pinnas on väga-väga lahtine. Et järskudest tõusudest üles jõuda, tuleb korraga hoog ja kiirus üles saada.»

Ta jätkas: «Laskumised ei jää alla. Piltide põhjal tundus, et laskumised on isegi hullemad, aga pärast rajal kõndimist tunduvad need täiesti tehtavad.»

Reedest lubatakse võistlejad rajale ka rattaga. Kuna naiste mõõduvõtt toimub alles teisipäeval, jääb trassiga tutvumiseks kõvasti aega. Kuidas eestlannale rasked tingimused sobivad?

«Ega ma polegi sellist tüüpi radu väga sõitnud. MK-etappide rajad on üldiselt veidi teise iseloomuga. Muidugi rasked, aga tõusud on pigem pikad ja natuke rohkem vanakoolilikud – pikalt tõusu ja pikalt laskumist. Siin on pigem väike järsk tõus üles ja väike laskumine hästi järsult alla,» arutles Lõiv. 

«Aga kuidas see mulle sobida võiks? Oma pisikese kaalu tõttu äkki saan sealt teistest paremini üles. Aga mul pole kindlasti nii palju jõudu kui natukene suurematel tüdrukutel.»

Lõiv tahab keerulise raja lähipäevil korralikult selgeks õppida, ent samal ajal energiat säästa. Viimased võistluseelsed trennid plaanib ta teha lihtsamatel teedel, et end tähtsaimaks päevaks mitte tühjaks tõmmata. 

Olukorda ei tee lihtsamaks Jaapanis kõrgest niiskusest tulenev kuumus. Sellega harjumine võtab aega, kuid õnneks on Lõiv sarnastes oludes harjutanud.

«Viimased nädalad tegin Itaalias trenni. Seal oli samasugune kuumus ja õhuniiskus üpris sarnane, sest iga päev sadas vihma ja oli äike,» märkis ta. 

Kuigi Lõiv teeb olümpial debüüdi, sihib ta kõrgele. «Viis aastat tagasi ei uskunud ilmselt keegi, et siia jõuan ja endale tundub ka natuke ulmeline. Stardis on vaid maailma parimad, seega olen juba suure töö ära teinud ja jõudnud kaugele,» arutles rattur.

«Aga unistan ja eesmärk on esikümnesse sõita. Võistluspäeval selgub, kas see õnnestub. Arvan, et vaja läheb natuke õnne ja et saaksin rajaga võimalikult hästi sõbraks.»

Lõiv tõdes, et päris õiget tunnet pole ta veel sisse saanud. «Lennukis oli emotsioon kõige suurem: no nüüd ongi minek! Kohale jõudes erilist emotsiooni polegi, sest elame suhteliselt üksikul saarel, kuigi me pole saarel. Oleme Tokyo olümpiakülast päris eemal, meil on siin ainult maastikuratturid ja trekisõitjad. Üpris vähe rahvast,» sõnas debütant. 

«Eriti ringi käia ei saa. Sõidad rattaga vaid etteantud trassi. Võistluskeskust nähes tekkis küll natuke suure ürituse tunne. Võistluspäev saab kindlasti olema kõige ägedam.»