N, 1.12.2022

PM TOKYOS ⟩ Tähesära olümpia avatseremoonia eel: tekkis kerge ettekujutus, milline võiks olla tunne punasel vaibal kõndival maailmastaaril

Jarmo Jagomägi, Tokyo
Tähesära olümpia avatseremoonia eel: tekkis kerge ettekujutus, milline võiks olla tunne punasel vaibal kõndival maailmastaaril
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Olümpiamängude avatseremoonia Tokyos oli tavapärasest erinev.
Olümpiamängude avatseremoonia Tokyos oli tavapärasest erinev. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kellelegi pole saladus, et tänavused aasta võrra edasi lükatud Tokyo olümpiamängud on koroonaviiruse tõttu eelkäijatega võrreldes hoopis isemoodi. Erand polnud ka spordipeo avamine.

Juba paar päeva tagasi sai selgeks, et esimest korda olümpiamängude ajaloos võivad lipu staadionile tuua kaks sportlast – mees ja naine. Enamik riikidest seda võimalust ka kasutasid, nende hulgas Eesti, kelle trikoloor usaldati ratsutaja Dina Ellermanni ja sõudja Tõnu Endreksoni kätesse.

Lisaks oli varem teada, et publikut staadionile ei lubata. Päris tühjad tribüünid siiski polnud, seda mehitasid ajakirjanikud, fotograafid, mitmesugused asjapulgad ja VIPid. Viimaste hulka kuulusid eri riikide tähtsad ninad, eestlastest näiteks olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa.

Kuna siinkirjutaja pole varem olümpial käinud, puudus eelnevatega võrdlusmoment. Hinges pulbitses küsimus: kas telekast vaadates enamasti igav – päris tegevuselt aega rööviv – avatseremoonia võib oma silmaga olla põnevam?

Galerii avatseremooniast:

Esimene mulje oli kindlasti üllatav! Kuigi tavainimest staadionile ei lubatud, soovisid paljud melust osa saada. Juba paar tundi enne avamise algust ääristasid turvaala aedu sajad tokyolased, kes möödujatest pilte tegid ja neid filmisid. Ilmselt ei saanud nad päris täpselt aru, et me pole sportlased.

Huvitav kogemus, sest tekkis kerge ettekujutus, milline võiks olla tunne punasel vaibal kõndival maailmastaaril. Ka kogenumad ajakirjanikest olümpiahundid nentisid, et päris tavaline selline praktika pole.

Paraku jäi see ka kogu õhtu üheks säravamaks emotsiooniks. Kindlasti ei saa korraldajate sõud kuidagi kritiseerida – selleks puuduvad siinkirjutajal teadmised –, ent olümpial sporti ihalevatele inimestele jääb see teisejärguliseks. Kartus sai tõeks: õhtu kujunes lõputult venivaks ja tüütuks.

Ilmselt mängis rolli ka tõik, et tribüünid olid tühjad. Korduvalt tekkis küsimus: kellele seda tehakse? Kellele staadionile jalutanud sportlased lehvitavad? Üksikutele VIPidele ja ajakirjanikele? Avamine on mõeldud staadionile tulnud rahvale, et kogeda ja jagada vahetuid emotsioone. Aga ajad on sellised.

Kuid üritus polnud kindlasti tervikuna negatiivne. Sportlastele tähendab avamisel osalemine meeletult palju. Eesti koondis tuli staadionile kenas sinises vormis ja heas tujus. Meie lipukandjad Ellermann ja Endrekson kinnitasid seda.

Leidus ka neid, kes avaldasid olümpia vastu meelt:

«Sellist emotsiooni tasus oodata. Natukene kahju, et rahvast ei olnud, aga staadion jättis mulje, et siin on ikka inimesi, kes meile kaasa elavad,» sõnas viiendal olümpial osalev Endrekson. Talle sekundeeris Ellermann: «Väga äge oli. Meil oli Tõnuga diil, et ta hüppab, kui mulle lipu annab. Koos oli lippu väga tore kanda. See on imeline emotsioon.»

Märksõnad
Tagasi üles