K, 5.10.2022

PM TOKYOS ⟩ Võidukad epeenaised: me ei usu ise ka veel seda

Lisatud videointervjuud
Marko Kaljuveer
, Olümpiaprogrammi juht
Võidukad epeenaised: me ei usu ise ka veel seda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võidukad epeenaised: Katrina Lehis (vasakult) Julia Beljajeva, Irina Embrich ja Erika Kirpu.
Võidukad epeenaised: Katrina Lehis (vasakult) Julia Beljajeva, Irina Embrich ja Erika Kirpu. Foto: Tairo Lutter

Tokyos olümpiavõitjaks kroonitud Eesti epeenaised (Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrich, Katrina Lehis) olid vahetult pärast finaalmatši heas mõttes võidusegased ning tõdesid, et triumf pole neile veel täielikult kohale jõudnud.

«Isa ka ei usu veel seda,» sõnas Beljajeva vahetult pärast mikrofoni ette astumist. «Kas me ei peagi enam hommikul üles ärkama ja minema võistlema?» küsis Kirpu kohe otsa. 

Kuidas finaalis kolm korda rajal käinud Beljajeva kullamatši tagantjärele analüüsis? «Kui alustasime, siis matši algus oli kõige raskem. Tahad alguses ikka eduseisu kätte saada, sest siis on naiskonnal pärast natukene lihtsam vehelda. Aga kõik matšid olid ülirasked ja pinge oli kogu aeg peal, kuna vahepeal vahet ka tagasi tegema,» sõnas karjääri 12. tiitlivõistluste medali teeninud tartlanna.  

Mis emotsioonid valdasid aga ankrunaist Katrina Lehist, kes läks otsustavas matšis rajale 26:26 viigiseisus? «Eks ma ikkagi olin närvis, aga teadsin, et kui lasen närvil võitu saada, siis ma ei torka. Ma nägin kui Erika temaga (korealanna Choi - toim.) vehkles ja nägin, et ta kardab. Üritasingi seda enda kasuks pöörata ja vehelda torke peale. Vahepeal see ei õnnestunud, aga tundsin, et ei saa seda käest anda. Mulle usaldati [see roll] ja pidin selle ära tegema,» sõnas Lehis.

Seejärel läksid epeenaised juba autasustamistseremooniale, kus hinnaline kuldmedal neile kaela riputati. Kas Lehise jaoks, kes paar päeva tagasi sai kaela ka pronksmedali, oli tunne ka erinev? 

«Mul ei ole sõnu. Ma ei saa siiani aru, et me ei pea rohkem vehklema ja võistlust on päriselt läbi. See ei jõua kohale,» sõnas Tokyos kahel korral pjedestaalile tõusnud haapsallanna. 

Epeefinaali üks närvesöövamaid hetki oli kahtlemata see, kui varunaisena Tokyosse sõitnud Irina Embrich seitsmendas minimatšis rajale läks. Mis emotsioonid 41-aastast vehklejat siis valdasid? «Mul oli pinge nii pea, kuid vaadata ja teistega kõrvuti olla oli veel raskem kui vehelda. Ma sain aru, et see on minu viimane matš ning ei tahtnud tüdrukuid alt vedada. Loodan, et see ka õnnestus: kuld on käes, seega kõik läks hästi,» lausus tiitlivõistlustelt oma 13. medali võitnud Embrich

Kuidas aga on ikkagi nii, et Eesti on vehklemises nii edukas? «See tuleb meil lihtsalt hästi välja. See on nüüd nagu Eesti rehvussport,» sõnas Lehis, kes tänas ka koos koondisekaaslastega kõiki kaasaelajaid. «Aitäh kõikidele toetajatele, kes öösel ei maganud. Me tundsime seda energiat ja emotsiooni,» kinnitas Embrich.

Märksõnad
Tagasi üles