PM TOKYOS ⟩ Kirpu olümpiavõidust: ootasin pisaraid ja hingamisraskusi, aga olin lihtsalt šokis

Erika Kirpu sai esimesed õnnitlused oma elukaaslaselt Enrico Garozzolt. Foto: Tairo Lutter

«Tõenäoliselt on see minu elu parim päev, aga ma pole sellest veel aru saanud,» ütles Erika Kirpu umbes tund pärast karjääri esimest olümpiakulda.

Tokyo olümpiamängude epeevehklemise võistkonnavõistluses teenis Eesti 36:32 võidu Lõuna-Korea üle. Olümpiavõit on iga vehkleja unistus ning vaimusilmas oli Tartust sirgunud sportlane end juba poodiumi kõrgeimal astmel ette kujutanud.

«Kui unistasin sellest hetkest, siis kujutasin seda ette natukene teistmoodi. Kui poodiumil seisin, siis olin omadega täiesti audis. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Mul oli väga uhke tunne meie lipu taustal Eesti hümni kuulda. Sel hetkel veel ei jõudnud kohale, mis juhtunud on,» kirjeldas Kirpu esimesi emotsioone.

Olümpiavõidust unistades kujutas ta ette, et tema silmist jooksevad pisarad ning ta ei saa hingata. «Aga olin lihtsalt šokis, ent suutsin poodiumit ikkagi nautida. Lihtsalt nii palju emotsioone oli korraga peal.»

Eesti epeenaiskond Tokyo olümpia poodiumil. Foto: Tairo Lutter

Enne viimast minimatši oli seis Lõuna-Koreaga 26:26 viigis. Individuaalturniiril pronksi võitnud Katrina Lehis näitas otsustavatel hetkedel külma närvi ning tõi olümpiakulla Eestisse. «Viimast minimatši oli ikka väga raske vaadata, sest seis oli tasa ja terve finaal oli olnud pingeline. Samas uskusin, et ta saab hakkama. Ütlesime talle, et oleme sinuga. Olin tema võimetes kindel. Ta ise ütles hiljem, et tundis, kui palju talle kaasa elasime,» rääkis Kirpu.

Finaali võtmehetkeks pidas Kirpu aga Irina Embrichi minimatši. Finaali seitsmendaks vastasseisuks vahetas Embrich välja just Kirpu ning suutis punktilise kaotusseisu tasa teha. Kui seda vahetust poleks tehtud, jäänuks Embrich olümpiamedalita.

«Olin vahetuseks valmis. Vehklesin täna n-ö esimesel positsioonil. Tavaliselt vahetataksegi seda positsiooni. Vehklemises on ju nii, et kui neljas number ühtegi matši ei tee, siis ta medalit ei saa. Ma ei oleks pidanud õigeks, et ta jääb medalita. Olin vahetusega nõus ja oleks seda isegi pakkunud,» rääkis Kirpu.

Samas oli Embrich äärmiselt keerulises situatsioonis, sest viimati võistles ta märtsikuus Kaasani MK-etapil. «Oeh, ma ei taha ettegi kujutada, kui keeruline tal oli. Neljanda numbri ülesanne ongi raske. Sa ei tea kunagi, millal sind välja lastakse ja mida sel hetkel vaja teha on. Iral on nii suur kogemus juba ja ta on tugev vehkleja. Olin kindel, et midagi kriitilist ei juhtu. Tundsin, et kõik läheb õigesti,» avaldas ta võistkonnakaaslasele jäägitut usaldust.

Poolfinaali ja finaali vahele jäi pea viis tundi. Kogu selle aja veetsid epeenaised vehklemissaalis. Praadimine oli Kirpule raske, kuid esimesed tunnid tulid isegi kasuks. «Olin pärast kahte matši väga väsinud. Tegin kuus minimatši, aga olin nii väsinud, nagu oleks kaks päeva järjest vehelnud. See pinge oli lihtsalt nii suur. Esimesed kaks tundi vedelesin, et natukene puhata. Ütlesime kohe, et telefoni me ei vaata ja ei mõtle sellele, mis võib juhtuda. Kõik hakkasid juba õnnitlema, et medal on käes. Me ütlesime: «Ei, me vehkleme lõpuni ja meid ei huvita, mida maailm räägib.» Arvan, et see oli õige lähenemine.»

Kohaliku aja järgi homme hommikul asub epeekoondis koduteele. Ees ootav reis aga ei tähenda, et olümpiavõit tähistamata jääks. «Arvan, et täna me ei magagi. Mulle see sobib,» sõnas Kirpu rõõmsalt.