PM TOKYOS ⟩ Olümpiavõitja Beljajeva: president helistas ja ütles, et Eesti naised on ikka kõvad

Võidurõõm ja emotsioonid niitsid epeenaiskonna jalust. Foto: Tairo Lutter

Epeenaiskonna koosseisus olümpiavõitjaks kroonitud Julia Beljajeva sai eile Facebookilt hea ende. Nimelt tuletas sotsiaalmeedia kanal talle meelde, et neli aasta tagasi tuli ta võistkondlikult maailmameistriks. «Võib-olla on homme ka meie päev,» ütles ta tiimikaaslastele.

Ja oligi! «Ma ütleks, et see on elu üks parematest päevadest. Olümpiakuld on iga sportlase unistus ja mina unistasin sellest nii kaua. Praegu veel ei jõua kohale, et see täitus,» sõnas Beljajeva, kelle auhinnakapist leiab nüüd 12 tiitlivõistluste medalit.

Poodiumil seistes püüdis Tartust sirgunud vehkleja lauda Eesti hümni, kuid siis tulid pisarad ja emotsioonid. «See oli väga ilus hetk. Ma ei unusta seda kunagi. Kuulda olümpiakuld kaelas Eesti hümni, samal ajal kui pisarad jooksevad. Ebareaalne! Kogu karjäär jooksis silme eest läbi. Olen väga tänulik kõikidele oma treeneritele,» lausus ta.

Kogu võistkonnaturniiri raskeim matš oli eestlannadel kohe veerandfinaalis Poolaga. Eesti oli seal pikalt tagaajaja rollis, kuid suutis tugeva lõpu toel teenida 29:26 võidu. Tolles matšis oli Beljajeva ankrunaise rollis.

«Olin selleks, sest oleme treeningutel proovinud minuga lõpetada. Vehklemises ei pea olema nii, et kogu aeg lõpetab sama inimene. Peame vaatama, kes vastastel lõpetab, kes tunneb end mugavalt – kõik mängib rolli. Võib-olla ühe vastasega vehkled hästi, aga oled teisele hiljuti kaotanud. Kõike peab vaatama konkreetse päeva kontekstis,» lausus ta.

Esimese matši võit oli olümpiaturniiril määrava tähtsusega, sest säilitas võimaluse vehelda medali eest. Pinged olid meeletud. «Poola on Euroopa meister ja võitnud palju MK-etappe. Teadsime, et tegu on ebamugava vastasega. Kuigi olime nelja-viie torkega kaotusseisus, võtsime end kätte ja suutsime neile järele võtta. See oli ikka väga pingeline matš,» rääkis ta.

Poolfinaalis alistas Eesti 42:34 Itaalia, finaalis 36:32 Lõuna-Korea. Kui muidu on Beljajeva tuntud kui väga emotsionaalne vehkleja, kelle karjatus kajab torgete järel üle saali, siis finaalis oli ta hoopis vaoshoitum. «Mõtlesin, et ei hakka jõudu raiskama. Muidugi oli minus väga kõva emotsioon. Mõtlesin, et kui hakkan karjuma ja olen liiga emotsionaalne, siis võib-olla ei jätku jõudu. Püüdsin keskenduda ja vehelda lõpuni,» avaldas tartlanna.

Esimese tõeliselt suure võidu sai 29-aastane Beljajeva 2013. aastal, kui krooniti individuaalseks maailmameistriks. Olümpiavõit tõi kaasa sarnased emotsioonid nagu kaheksa aastat tagasi. «Olin ka siis natukene šokis, aga mitu-mitu aastat noorem. Praegu jõuab see mulle võib-olla natukene kiiremini kohale. Oleme teinud väga palju tööd. Olen kümme aastat täiskasvanute koondises vehelnud. Oleme selle medali ära teeninud,» teatas ta uhkelt.

Mõistagi tundis Beljajeva heameelt ka koondisekaaslase Irina Embrichi üle, kes karjääri lõpusirgel ihaldatud olümpiamedali võitis. Ja veel kuldse! «Kindlasti on see väga tähtis. Arvan, et see ei olene isegi sellest, kas ta lõpetab või ei lõpeta. Iga sportlase jaoks on olümpiamedal oluline. Ma isegi ei saa veel aru, mida oleme teinud.»

Vahetult enne ajakirjanike ette tulemist sai epeenaiskond kõne president Kersti Kaljulaidilt. «Ta edastas õnnesoovid ja ütles, et Eesti naised on ikka kõvad,» avaldas Beljajeva kõne sisu.