PM TOKYOS ⟩ Olümpiadebüüdile kuldse punkti pannud Lehis: mul on kaks medalit! Sellest arusaamine võtab natukene aega

Katrina Lehis kindlustas Eesti epeenaiskonnale Tokyo olümpiakulla. Foto: Tairo Lutter

Katrina Lehis pani pronksmedaliga alanud olümpiadebüüdile kuldse punkti. Võistkonnaturniiri otsustavas lahingus Lõuna-Koreaga oli just tema see, kes Eestile selle sajandi teise olümpiakulla kindlustas.

«Minu esimene olümpia ja mul on kaks medalit! Arvan, et ei saa veel päris pikalt aru. See võtab natuke aega,» püüdis Lehis enda emotsioone kirjeldada.

Ankrunaisena astus ta finaali viimases minimatšis rajale seisul 26:26. Otsustavas lahingus tuli vastu Injeong Choi, kellest Lehis sai jagu 10:6.

«Ütlesin, et suudan seda ja saan sellega hakkama ning mõtlesin ainult torgetele. Erika [Kirpu] matš Choiga, mida vaatasin kõrvalt, andis mulle väga palju jõudu. Nägin, kui hästi Erika vehkles; nägin, et Choi natuke kardab meid ning üritasin sellest endale väga palju ammutada. Kui hakkasime vehklema, nägin, et ta ei tule võib-olla nii julgelt mind torkama kui tavaliselt ning kasutasin selle enda kasuks ära,» kommenteeris ta kuldmedali toonud esitust.

Olümpiavõitja sõnul on haruldane, et võistkonnavõistlusel suudavad kõik ideaalselt vehelda. Seetõttu ongi oluline, et tiimis valitseks ühtne võitlusvaim. Eesti puhul pole kahtlustki, et see nii oligi. «Alati on keegi, kellel on raskem, kellel võib natuke käest ära minna. Aga selleks ongi võistkond, et kui ühel on raskem, teevad teised selle tasa. Toetasime täna üksteist erakordselt, meie võistkonna keemia oli minu meelest ideaalne,» märkis ta.

Treener Nikolai Novosjolov õnnitlemas olümpiavõitjat Katrina Lehist. Foto: Tairo Lutter

Finaali eel leppisid eestlannad kokku, et kui keegi saab torke sisse, siis teised toetavad teda. Üksteisesse sisendati pidevalt eneseusku. «Võidame koos ja kaotame koos, oleme üks võistkond, oleme kõiges koos. Selline lähenemine aitas meid väga palju,» ütles Lehis.

Seitsmendas minimatšis tõi koondise peatreener Kaido Kaaberma rajale neljanda numbri, 41-aastase Irina Embrichi. Kuigi Embrich vehkles viimati võistlusmatši märtsis, tuli ta keerulise olukorraga suurepäraselt toime, sest just tema tõi koondise välja punktilisest kaotusseisust.

«Ira vehkles oma matši väga hästi, samuti varutüdruku vastu. Ta oli terve päeva istunud, aga oli valmis ja sai väga hästi hakkama. Ta on seda medalit lihtsalt nii kaua oodanud ja arvan, et just see tõukaski teda andma endast selles matšis kõike,» kiitis Lehis võistkonnakaaslast.

Milliste sõnadega saatsid tiimikaaslased Lehise otsustavale lahingule? «Ira, Julia ja Erika ütlesid mulle enne viimast matši, et sa suudad, sa saad hakkama, sa oled tugev ja tead, mida teha. Tegime seda kogu aeg ja see aitabki väga palju, kui tead, et võistkond on sinuga kõiges,» avaldas 26-aastane vehklejanna.

Individuaalturniirilt pronksi võitnud Lehisel oli vahetult pärast olümpiavõitu keeruline kahte medalit võrrelda. «Ega need väga erinegi. Praegusel hetkel on võib-olla raske aru saada, et me reaalselt võitsime olümpiamängud! Kui individuaalturniiril võitsin kolmanda koha matši, eelnes sellele väike pettumus. Pidin end uuesti koguma, vaimselt oli ehk veidi raskem. Siin oli mul võistkond taga ning see jagatud emotsioon on nii võimas, et ma ei unusta seda kunagi,» sõnas ta.

Neli päeva tagasi toimunud individuaalturniir oli Lehisele füüsiliselt kurnav ning seda oli tunda ka võistkonnavõistlusel. Hommikul oli natuke raskem, aga ma ikkagi proovisin võimalikult liikuda. Ma nii-öelda surusin end väsimusest läbi. Rahunesin ja siis sain ennast käima. Finaalmatšis oli mul vahepeal väga raske, ma kuidagi ei tajunud vastaseid, siis lõpus lihtsalt surusin endast välja kõik, mis mul oli.»

Epeenaiskond olümpiavõitu tähistamas. Foto: Tairo Lutter

Lehis tõdes, et individuaal- ja võistkonnaturniiri on keeruline omavahel võrrelda, sest nende iseloom on väga erinev. «Individuaalselt vastutadki ainult iseenda eest, oled üksi rajal ja saad ainult ise skoori mõjutada. Võistkonnas on sul vastutus – teised ootavad, toetavad, loodavad, et sa saad hakkama. Nad teavad, et sa oled selleks suuteline. Nägin nende nägusid seal kõrval – nad olid nii närvis, aga samas nad kogu hingest toetasid. See kindlus annab suurema emotsionaalse paugu,» kiitis ta jällegi tiimikaaslasi.

Lehis tõesti uskus, et Eesti epeenaised on Tokyos võimelised olümpiavõitjaks tulema. Usk süvenes veelgi hommikul, kui Eesti suutis veerandfinaalis keerulisest seisust alistada Poola. «Sain aru, kui hea on meie vaim ja omavaheline tugi, siis see ainult süvendas mu usku ja me uskusime lõpuni välja – kui olime taga, kui olime ees, kui olime võrdses seisus. See usk ei kadunud ei kadunud hetkekski ka vahepealsetel päevadel,» lausus olümpiavõitja, kelle auhinnakapis on nüüd viis tiitlivõistluste medalit.