/nginx/o/2021/04/16/13732568t1hb5f7.jpg)
Eesti epeenaised on aastaid ning terve maailm viimasel poolteisel aastal elanud üle keerulisi aegu. Kuid aasta võrra edasi lükatud Tokyo olümpiamängude võistkonnavõistluseks timmisid oma vormi ja vaimu kõige tugevamaks Maarjamaa mõõgataltsutajad, kes tõusid tasuks poodiumi kõrgeimale astmele ja said kaela olümpiakulla.
Kaheksa naiskonda rivistusid Tokyos Makuhari messihallis radade äärde ennelõunal kell pool kaksteist ning kolm matši ja üheksa tundi hiljem sai eestlannade tööpäev õnneliku lõpu. Kui kell kuulutas Lõuna-Koreaga peetud finaalmatši lõppu seisuga 36:32, tormasid Julia Beljajeva, Irina Embrich ja Erika Kirpu rajale kaelustama ankrunaist Katrina Lehist. Nende emotsioone pole võimalik sõnadega kirjeldada.
Päeva alustuseks oli Eesti alistanud Poola 29:26 ja seejärel Itaalia 42:34. Juba olümpiamängude medaliomanikena tuli neil enne finaali neli ja pool tundi oodata. Piisav aeg, et peast sada tuhat mõtet läbi lasta ja läbi põleda. Meie sportlastega seda ei juhtunud.
Just Eesti vehklejate vaim ja usk olid sel päeval kõige tugevamad. Võimalus murduda tekkis juba avamatšis Poolaga, mille keskpaigaks jäädi nelja torkega taha, kuid Beljajeva edukas minimatš puhus kõigile elu sisse.