Rio de Janeiro olümpial staadioniringe mõõtes oli Rasmus Mägi 24-aastane. Tulevik paistis lootusrikas, sest 400 meetri tõkkejooksu finaali järel säras tablool Eesti rekord 48,40 ja kuues koht. Kuhu edasi? Esialgu mitte kuhugi! Hooaegu kestnud paigalseis lõppes alles tänavu Tokyos, kus õnnestus Maarjamaa tippmargiga 48,11 lõpetada seitsmendana.
Kergejõustikusõbrad teavad, et Mägi on pöörane töömees. Kohati isegi liialt: juhendajatest vanemad, ema Anne ja isa Taivo on mõnikord pidanud poega jõuga treeningutelt eemale hoidma.
Mõistagi soovis meeletu spordimehe hingega Mägi pärast 2016. aasta olümpia õnnestumist ise kõige rohkem tasemes järgmine samm astuda. Tahtejõud lippas aga ühel hetkel kainest mõistusest mööda. Mahtude arv oli hiiglaslik, aga mitte kvaliteetne.
«Kogu Rio olümpiajärgsel hooajal meeldis mulle tulemuste dünaamika. Tundsin, et liigun tõusvas joones. Aga viimase [2017. aasta Londoni] MMi eelse laagri viimase treeningu viimasel meetril tegin reie tagaosale haiget,» sobras Mägi pärast Tokyo olümpia finišit mälusoppides.
Talle sekundeeris isa Taivo: «Pärast Riot läksid tahtmine ja nälg võib-olla liiga suureks. Mingil hetkel tekitasid suured treeningukoormused vigastuse. See luhtas MMi eel potentsiaali.»
Tollal algas ka periood, kus hakkasid esile kerkima praegu medaleid jagavad jooksjad eesotsas Karsten Warholmiga. Tahe tippude kannul püsida tekitas aga soovitule pigem vastupidise efekti.
«Kõik see mõjutas järgnevaid aastaid. Ma ei osanud treeningutel õigel ajal ümber häälestuda. Leidus asju, mida pidanuks välja viskama. Tulnuks keskenduda kvaliteedile. Aga minus oli mingisugune hirm või kartus, et kui ma veel rohkem ei pinguta, siis äkki ma pole häid tulemusi väärt,» selgitas Mägi. «Selle alaga käib kaasas tohutu psühholoogiline pinge. Olen vahepealsed aastad enda jaoks ise liiga raskeks teinud. Hea, et sellest välja tulin.»
Rasmus Mägi treenerist isa Taivo Mägi jäi poja esitusega Tokyo olümpiafinaalis igati rahule.
«Rõõm ja kergendus on suur. Kui poleks maski ees, näeksite mu naeratust,» sõnas Taivo mõned tunnid pärast võistlust.
«Asjad töötasid. Rasmus on mees, kes annab endast tähtsatel hetkedel maksimumi. Ta on sammu edasi astunud. Oleme teinud õigeid valikuid. Aga meil on kohti, kus saame areneda. Meil on arusaam, kuidas kiiremini joosta.»
Finaaljooksu tase oli uskumatult kõrge. Karsten Warholm alistas 46, Rai Benjamin ja Alison dos Santos 47 sekundi piiri. Milline on Rasmuse perspektiiv sellises konkurentsis?
«See on hullumeelne, aga näen perspektiivi. Et Rasmus on võrreldes paari eelmise hooajaga astunud pika sammu edasi, annab julgust ja lootust. Meil on teatud nüansid, mis tahavad nokitsemist ja parandamist. Oleme positiivsed. Läheme Tokyost koju väga hea emotsiooniga,» vastas Taivo Mägi.
Kas veelgi parem vorm võiks saabuda 2024. aasta Pariisi olümpial? «See on raske ala ja sööb sind kogu aeg vaimselt. Samas ma ei kahtle, et Rasmus veel ühe olümpiatsükli ilusti välja veab,» sõnas treenerist isa.
«Edasi peab minema samm-sammult, aasta-aastalt. Vahepeal on vaja ka ühte õnnestumist.»
Päike hakkas pilve tagant piiluma umbes kaks aastat tagasi. Mägi sõnutsi aitasid rasketest aegadest üle saada lähedased. Mingil hetkel oli päevakorras võimalus, et ta otsib vaheldust ema-isa treeneriduole. Tagantjärele võib öelda, et õnneks nii ei läinud. Vanemad jätkasid poja juhendamist, aga lisaks otsiti inimesi, kes saaks nõu ja jõuga aidata.
«Peas käib pidevalt psühholoogiline protsess. Kõigepealt tuli iseendast sotti ja jagu saada, et olematuid barjääre murda. Oleme viimastel aastatel saanud kõrvalt päris head nõu ja ka ise nuputanud,» arutles Mägi. «Olen alati uskunud, et meie väljatöötatud metoodikal on arenguruumi ja potentsiaali. Lihtsalt tuli teha korrektiive. See oli suurim väljakutse.»
Ta lisas: «25–28-aastaselt teha meeletu kannapööre... Täiesti uue koha või koolkonnaga harjumine ja resultaadini jõudmine nõuab kolme aastat. Võib-olla oleksin end muudatusega emotsionaalselt jube hästi tundud, aga jookseks ikka 49,0 peale.»
Otsustav klõps käis ära mullu, koroonaviirusest räsitud välishooaja lõpus. Eesti rekordimees tunnistas, et ta hakkas jooksmist veidi teistmoodi nägema ja nautima. Tänavune hooaeg kinnitab tema sõnu.
Hea emotsiooni laineharjal on Mägi seilanud kevadest peale. Enne olümpiat alistas ta kõigil võistlustel 49 sekundi piiri. Suure potentsiaali hõng lõi kõvasti ninna juuni lõpus, mil tartlane nihutas tõketeta 400 meetri Eesti rekordi 45,45 peale.
Tokyos õnnestus kogu kompott kenasti kokku segada. Eeljooksu 48,73 sündis tema enda sõnutsi «jalutades». Järgnevas kahes jooksus õnnestus korralikult sajandikke kärpida – 3. augusti seisuga on Eesti 400 meetri tõkkejooksu rekord 48,11. Tasuks seitsmes koht.
03.08.2021, TokyoKergejõustik. 400m tõkkejooksu finaal. Rasmus Mägi. Karsten Warholm.Foto Tairo Lutter, Postimees
Tairo Lutter
47,02 – Edwin Moses 1983. aastal Koblenzis
46,78 – Kevin Young 1992. aastal Barcelonas
46,70 – Karsten Warholm tänavu Oslos
45,94 – Karsten Warholm tänavu Tokyos
Tõsi, positsioon pole pealtnäha meeletult särav, ent Mägi oli osa ühest kergejõustikuajaloo vägevamast võistlusest. Esikoha noppis maailmarekordi uude sekundisse viinud Karsten Warholm (45,94). Veel teisipäeva hommikul kehtinud tippmargi (46,70) ületas kuhjaga ka hõbedamees Rai Benjamin (46,17). Pronksi võitis Lõuna-Ameerika rekordiga brasiillane Alison dos Santos (46,72).
«Sellise jooksu iseloomustamiseks on vähe sõnu. Arvan, et see on läbi ajaloo üks kergejõustiku suuremaid, võimsamaid ja fenomenaalsemaid sooritusi. Ala spetsialistidele, fanattidele on see päriselt ka hoomamatu aeg,» nentis Mägi Warholmi rekordile mõeldes. «Aeg alla 46 sekundi... Vähe on asju, mis sõnatuks võtavad, aga see oli üks neist!»
Muide, finaalis oli Mägi ainus, kelle isiklik rekord ja hooaja parim tulemus ületas 48 sekundit. Siiski õnnestus üks konkurent ära hammustada, selja taha jäi itaallane Alessandro Sibilio (48,77).
Tokyo 400 meetri tõkkejooksu olümpiakulla võitis uskumatu 45,94ga Karsten Warholm, kes ületas oma nimele kuulunud tippmarki 76 sajandikuga. Hõbeda teenis läbi aegade teise tulemuse 46,17ga Rai Benjamin. Asjatundjad peavad seda kergejõustikuajaloo üheks vägevamaks finaaliks.
«Ma peaaegu ei uskunud seda. Arvasin, et jooksin sekundi aeglasemalt,» tunnistas Warholm. «Olen alati unistanud, et murran ajalooraamatutesse. Valetaksin, kui ütleksin, et mul polnud pingeid.»
Hõbedamees Benjamin ütles, et ta võinuks veatu jooksu korral norralasele isegi veel kõvema lahingu anda. «Rammisin tõkkesse sisse ja seetõttu ei suutnud ma viiendat tõket korralikult joosta. Olin Karstenile juba lähenemas, aga eksimus maksis mulle kätte,» sõnas siiski rahulolev jänki.
«Mul läheb nüüd veidi aega, et aru sada, mis täpselt juhtus. Saan öelda, et mul on hea meel olla osa ajaloost. Tõenäoliselt oli see olümpiaajaloo parim jooks. Ma ei usu, et isegi Usain Bolti maailmarekord (9,58) selle üle trumpab.»
Ta lisas: «Kui te oleksite öelnud, et jooksen 46,1 ja kaotan, oleksin teile ilmselt peksa andnud. Oleksin teid tagasi oma tuppa saatnud. Kui aga nägin tablool aega 45,9, ütlesin «mida kuradit». Siis nägin enda aega ja mõtlesin, et see ei ole lihtsalt reaalne, et ma sellise ajaga kaotan.»
«Teadsin, et üheksandal rajal hakkab tagakurvi osa venima. Tõkete asukohad on teiste radadega võrreldes erinevate kohtade peal. Midagi kerget polnud, aga samas oli üheksas rada hea, sest kedagi ees polnud. Arvan, et võtsin endast välja nii palju kui andis,» jäi Mägi enda sooritusega rahule.
Ta tõdes, et poolfinaali eel valitses tunduvalt suurem pinge. Lõppvaatuses polnud Mägil enam midagi kaotada. Peamine eesmärk oli oma võimed realiseerida ja see õnnestus. «Võistluseelne bussisõit ja soojendus olid erilised. Hoidsin head fookust, samas püsisin küllaltki vaba ja rahulik. Läksin teistmoodi tundega jooksma. Ja mulle meeldis see tunne,» harutas Mägi võistluspäeva lahti.
400 m tõkkejooksu finaal:
«Bussiga sõites käisid silme ees läbi erinevad fragmendid senisest elust. Vaimusilmas oli mul ees pilt ideaalsest jooksust, mida tahtsin ellu viia. Enam-vähem see õnnestus, aga tahaksin ise ka natuke rahulikumalt seda jooksu kõrvalt näha, siis oskan täpsemalt kommenteerida,» jätkas ta.
«Enam-vähem» jätab õhku mõnusa ärevuse. Mägi kinnitas, et igal juhul jagub veel parandamisruumi. Mis aga veelgi tähtsam, kogu tema tiim teab, kuidas edasi minna. Puudust pole ka tahtest.
«Asjad ja muudatused, millele oleme viimase kahe aasta jooksul keskendunud, alles hakkavad õiget mugavust tooma ning vilja kandma,» vaatas Mägi lootusrikkalt lähitulevikku ja 2024. aasta Pariisi olümpia suunas.
«Põhiline on püsida terve! Pariisi ajaks pole vanus tõesti nii suur, et peaks end kuidagi halvasti tundma. Arvan, et võiks veel konditsiooni olla küll. Tänavuse hooaja puhta 400 tippmark [45,45] on veel üks asi, mis lisab tulevikuks optimismi.»
Tänavusele hooajale peaks Mägi joone alla tõmbama septembri alguses. Pärast seda on ta treenerist isa Taivo sõnutsi välja teeninud pika ja korraliku puhkuse.