KOLUMN ⟩ Ville Arike: suures korv- ja võrkpallis vajame tosinat head mängijat, nende väikevendades aga...

Kes ei tahaks niimoodi olümpiavõitjatena külakuhja hüpata nagu Läti «tänavakorvpallurid» seda Tokyos tegid. Foto: JAVIER SORIANO/AFP/Scanpix

Tokyo olümpiamängud on jõudnud lõpusirgele. Veel paar võistluspäeva, lõputseremoonia, ja ongi kõik. Veidi enam kui kaks nädalat põnevaid võistlusi tõid eestlastele rõõmu kui vahel ka pettumust, lisaks pakkusid piisavalt mõtteainet. Vahet ju pole, millisel alal sa saad öelda, et oled olümpiavõitja.

Eesti võitis oma kaks medalit traditsioonilisel alal, vehklemises. Olime sel alal sama edukad pool sajandit tagasi, oleme kõik vahepealsed aastakümned olnud heal tasemel, mitmel korral on medalist ainult kriipsuvõrra puudu jäänud. See on tore, et vehklemine elab endiselt.

Samas on olümpiaprogramm aja jooksul muutunud. Samamoodi on muutunud teatud jõujooned ka Eesti spordis. Erika Salumäega piltlikult öeldes lõppes Eesti trekisport, Imre Tiidemanniga moodne viievõistlus. Vähemalt tipptasemel. Olümpiamängudele pürgijaid meil neil aladel praegu pole.