VIDEOD ⟩ Kümme Eesti säravamat hetke taliolümpialt: posu medaleid ja neljas koht, mis tundus nagu triumf

Kuldne finiš Torino olümpial 2006. aastal. Kristina Šmigun-Vähi tõusis suusavahetusega sõidus maailma parimaks! Foto: Raigo Pajula

4. veebruaril algab Pekingis 24. taliolümpia. Et mängud pole enam mägede taga, vaatame tagasi Eesti sportlaste kõige mälestusväärsematele saavutustele taliolümpiatel.

Kullasäras Antson

1964. aastal oli Ants Antson ilmselt maailma parim kiiruisutaja. Ta püstitas 3000 m distantsil maailmarekordi, võitis mitmevõistluses EM-kulla ja tõusis kõige krooniks poodiumi kõrgeimale astmele olümpia 1500 m sõidus.

Muide, kui saatus tahtnuks teisiti, saanuks Antsonist hoopis kergejõustiklane. Kopli poolsaarelt pärit sportlik poiss oli Eesti meistrivõistlustelt võitnud medaleid 3000 m takistusjooksus.

Pronksine Levandi

Calgary 1988. aasta taliolümpia toimus küll eestlastele ebasobival kellaajal, kuid kahevõistleja Allar Levandi naelutas inimesed sellest hoolimata mänge jälgima. Ja fännid ei pidanud pettuma, sest Mustamäe poiss võitis pronksi.

Alati positiivse hoiakuga Levandi medalivõit sattus erilisse aega, läkitades just-just rahvusliku taasärkamise ajajärku sisenenud Eestimaale hulgaliselt head energiat ning andes tiivad inimeste ühtekuuluvuse tundele. Sellest kujunes üks sama aasta suvel kui paisu tagant pääsenud laulva revolutsiooni sümboleid.

Eestlasi vaimustanud hilisem dopingupatune

Jah, pole salata, et murdmaasuusataja Andrus Veerpalu maine on dopingupattude tõttu ilmselt igaveseks rikutud. Aga salata ei saa sedagi, et 2002. aastal Salt Lake Citys ja 2006. aastal Torinos vaimustas ta eestlasi.

Ta võitis neilt mängudelt kaks 15 km eraldistardist klassikasõidu kuldmedalit ning oli USAs hõbedal 50 km ühisstardiga klassikasõidus. Muide, temast sai neljas murdmaasuusataja, kes võistelnud tervelt kuuel olümpial.

Neljas koht pole üldse paha

1994. aasta Lillehammeri mängudel näitas head hoogu Eesti kahevõistlejate võistkond koosseisus Allar Levandi, Ago Markvardt ja Magnar Freimuth. Nad jäid esimesena medalita, ehkki sihtisid võistluse eel kohta poodiumil.

Eesti sai hüppevõistluses neljanda koha, aga vahed eesolijatega olid suured. Pronksipositsiooni hoidnud Šveits oli suisa kahe minuti kaugusel, suusarajal suurenes see ligikaudu kahe ja poole minutini. Aga neljas koht olümpia võistkonnavõistluses? Pole paha, pole üldse paha!

Neljas koht, mis tundus nagu võit

Pärast freestyle-suusataja Kelly Sildaru põlvevigastust ja olümpiast loobumist oli selge, et ega Eestil pole 2018. aasta Pyeongchangi mängudelt tulemuste mõttes midagi üleliia säravat oodata.

Ja kuigi medalit ei tulnud, siis kiiruisutaja Saskia Alusalu tark sõit naiste ühisstardis andis talle neljanda koha, mis oli igal juhul tolle päeva maksimum.

Emana tippspordis, emana olümpial poodiumil

2010. aasta Vancouveri mängudel hoolitses Eesti ainsa medali eest murdmaasuusataja Kristina Šmigun-Vähi, kui võitis 10 km eraldistardist vabatehnikasõidus hõbeda. Ja seda poolteist aastat pärast tütre sündi!

Märgitud olgu seegi, et karjääri kolmas olümpiavõit jäi Šmigun-Vähil vaid 6,6 sekundi kaugusele. Just nii vähe oli temast kiirem rootslanna Charlotte Kalla.

Mae täitis unistuse

Salt Lake City olümpial ei säranud ainult Andrus Veerpalu, vaid ka teine murdmaasuusataja Jaak Mae, kes võitis USAst oma ainsa olümpiamedali: pronksi 15 km eraldistardist klassikasõidus.

Nagu alati, oli Mae eriti nobe sõidu lõpuosas ja viimasel kolmel kilomeetril kiirem isegi kulla võitnud Veerpalust! Pärast finišit sõnas Mae, et tiitlivõistluste medal on talle alati olnud unistuseks.

Markvardt avaldas hüppemäel medalisoovi

Kahevõistleja Markvardt oli Lillehammeri 1994. aasta mängudel heas hoos. Kui koos Levandi ja Freimuthiga sai ta võistkonnavõistluses neljanda koha, siis individuaalvõistlusel pidi ta pärast hüppevõistluse teist kohta leppima suusasõidu järel viienda kohaga. Aga see pole ju kehv tulemus!

Tänu headele tulemustele olümpial valiti Markvardt tol aastal Eesti parimaks meessportlaseks.

Mae jäi varju, aga oli väga hea

2006. aasta Torino olümpial teenisid kõige suuremat aupaistet küll Veerpalu ja Šmigun-Vähi, kuid kehvas hoos polnud ka Mae. Tema tuli 15 km klassikasõidus, mille võitis Veerpalu, viiendaks.

Muide, too sõit toimus päev pärast Šmigun-Vähi teist Torinos võidetud olümpiakulda. Need olid päevad, mida spordirahvas juba ei unusta!

Šmigun-Vähi kordas Palusalu saavutust

Neid Eesti sportlasi, kes on ühelt ja samalt olümpialt võitnud kaks medalit, on vähe. Veel vähem on neid, kelle mõlemad autasud olid kuldsed: 1936. aastal Berliinis säras nõnda maadleja Kristjan Palusalu, 70 aastat hiljem Torinos Šmigun-Vähi.