R, 3.02.2023

PM PEKINGIS ⟩ Ütle «aa» ehk kuidas Hiinamaal meid šokeeriti

Karl Juhkami
, reporter
Ütle «aa» ehk kuidas Hiinamaal meid šokeeriti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hiinas saabudes tervitasid lisaks olümpia ja paraolümpia maskottidele ka kaitseülikonnas kohalikud, keda omakeskis saab lühendatult skafandriteks kutsuda.
Hiinas saabudes tervitasid lisaks olümpia ja paraolümpia maskottidele ka kaitseülikonnas kohalikud, keda omakeskis saab lühendatult skafandriteks kutsuda. Foto: Tairo Lutter

«Esimene armastus ei unune, ei ta iialgi ei unune. Esimene armastus ta meelde jääb, nimi võib küll ehk jah, ununeda» – just niimoodi laulab Lauri Saatpalu Dagö viimasel plaadil «Küte». Täpselt samamoodi saab kokku võtta ka spordiajakirjanike – ja eeldatavasti ka sportlaste – suhte olümpiaga, vähemalt kui uskuda vanemate kolleegide (hirmu)jutte.

Magamata ööd, meeletu stress, sõltuvalt tali/suveolümpiast siis kas näpistav külm või kõrvetav kuumus, ja mõistagi, koroonakontekstis ka metsik bürokraatia ja pikad ooteajad. Umbes selline pilt oli varem mulle ajju valmis maalitud.

Näiteks eelmise, Tokyo olümpia puhul kogesid meie kirjatsurad lennujaamas viie- kuni kümnetunnist lukustatust, kuni Covid-pabereid ja -teste korda aeti. Pekingi eel oli dokumente ja kõikvõimalikke mobiilirakendusi isegi veel rohkem, mis tähendanuks teoorias rohkem võimalusi sekeldusteks ja segadusteks. Ent lõpuks tuleb tõdeda, et kumbagi ei saabunudki.

Märksõnad
Tagasi üles