Kelly Sildaru emale pole tütre edu veel täiesti kohale jõudnud: ei oska sõnu ritta seada, kõik on kuskil udus

Kelly Sildaru ja ema Lilian Talving. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

Kelly Sildaru võitis täna Pekingis enda särava karjääri esimese olümpiamedali, kui sai freestyle-suusatamise pargisõidus kaela pronksmedali. Tema ema Lilian Talving tunneb tütre üle mõistagi uhkust ja soovis õnne kogu Eestile.

Talving oli tütre esitusi jälgides mõistagi pabinas ning pulss kerkis juba enne võistlust väga kõrgele. «Ma ei julgenud enne esimest laskumist ja selle ajal isegi hingetõmmet teha. Õnneks läks kõik alguses hästi ja tugev märk sai maha pandud. Teadsin, et Kellyl on nüüd lihtsam,» lausus ema.

Kui aga lõpuks võistlus läbi oli ja Kelly esimene olümpiamedal kindel, siis kerkisid emotsioonid taevasse. Emale pole tegelikult isegi praegu täiesti kohale jõudnud, millega tema tütar ikkagi hakkama sai.

«Seda kõike on hetkel väga keeruline öelda, mida ma reaalselt tunnen. Ma ei oska õigeid sõnu ritta seda ja kõik on hetkel justkui udus,» jätkas õnnelik Talving, kes on tütrele vajadusel alati võistluste ajal mentaalselt tuge pakkunud.

Sel korral polnud Kellyl ema toetavaid sõnu enne võistlust isegi tarvis. Talving lasi tütrel oma tegemisi rahulikult teha ja andis talle ruumi. Vahel ongi just see parim viis tütrele abiks olla.

Tegelikult oli värske pronksmedalist lähedal veatule sõidule ka teisel laskumisel, kus ta enda sooritusele raskustaset lisas. Siiski vedas sportlast alt varustus ja suusk lendas viimasel hüppel jala küljest lahti. Mõistagi tekkis sel hetkel emale valus emotsioon.

««Kurat küll» oli esimene asi, mis minu suust välja lendas. Mõtlesin, miks see pidi jälle juhtuma, aga selline see sport juba kord on,» kirjeldas Talving enda emotsioone tol hetkel.

Kui Sildaru ise ütles pärast võistlust, et teda valdab nüüd suur pingelangus, siis sama võib väita ka ema. Samas on veel üks võistlust Sildarut ees ootamas ning vähemalt ema ei saa liiga kergelt seda kindlasti jälgida.

«Hetkel on küll pingelangus, ent natuke on veel olümpiamängudel minna. Vähemalt nüüd on rahu olemas ja veidi kergem olla,» ütles Talving.

Emana tunneb Talving tütre üle väga suurt uhkust ja siinkohal ei loe ükski medal. «Viimaseks võistluseks soovin, et tal endal oleks hea tunne ja nauding võistlemisest. Minu jaoks pole vahet, kas tal on medal kaelas või mitte. Mulle on ta alati imeline tütar ja siinkohal pole medalid tähtsad,» lõpetas Talving intervjuu.