«Arvestades seda õudust, mis meil kümme kuud oli...» alustas kauaaegne juhendaja pikka monoloogi.
«...see õudus. Ma ei mäleta, millal ma viimati rahulikult magasin. Närvid polnud püsti mitte ainult temal, vaid ka minul. Ma küsisin endalt kogu aeg, et ta on ju nii palju töötanud. Kõik need 13 aastat, mis ta on minu juurest olnud, kogu aeg oli nii nagu pidi. Ta arenes ja arenes ning kevadel oli supervormis. Need kaks fantastilist kava, mis [prantslasest koreograaf] Benoit Richaud talle tegi, see kõik andis sisemise lootuse, et sportlane hüppab veel mitu kohta ülespoole. Aga siis tulid need jala- ja saabaste probleemid, millest me ei saanud mitte kuidagi üle. See oli nagu nõidus!