:format(webp)/nginx/o/2022/02/21/14379623t1h424f.jpg)
On lihtne fakt, et olümpiamängudel saab kulla võita ainult üks sportlane või vaid üks tiim. Veel kahel sportlasel või tiimil õnnestub tõusta pjedestaalile ja kaela saada medal. Kõik ülejäänud on medalite ja pjedestaali vaates kaotajad, kirjutab spordipsühholoog Snežana Stoljarova.
Kas me peame siis kõiki neid pjedestaalilt välja jäänuid ebaõnnestunuks? Kas Eesti sportlastest on kõik peale Pekingi olümpiamängudel pronksmedali võitnud freestyle-suusataja Kelly Sildaru olümpial ebaõnnestunud?
/nginx/o/2021/03/12/13676521t1h364e.png)
Kindlasti mitte! Nii meie spordiorganisatsioonid kui ka meedia ja spordifännid tähistasid kahevõistleja Kristjan Ilvese ja kiiruisutaja Marten Liivi tulemusi esikümnes. Kui väikese riigi sportlased on olümpiamängude esikümnes, siis see on tõesti äge! See on suur õnnestumine! Kas kõik, kes jäid esikümnest välja, olid siis ebaõnnestujad ehk teisisõnu kesised sportlased, kes ei suutnud üllatada?
Nii karm meie ühiskondlik arvamus õnneks ka pole. Näiteks väärtustame murdmaasuusataja Alvar Johannes Alevi tugevaid tulemusi, tema ametivendade Henri Roosi ja Martin Himma sõidetud Eesti sprinditeate parimat kohta, peame lugu meie iluuisutajate Eva-Lotta Kiibuse ja Aleksandr Selevko poolt näidatud tugevusest vigastuste taustal.
Kõik see ongi väga õige ning väärtustamist ja heakskiitu väärt. Kuidas on aga lood ülejäänud sportlastega, kes olümpial võistlesid, aga kellel ei ole ette näidata välist tubliduse mõõdikut, nagu näiteks kohta esikümnes, ajalooliselt parimat tulemust või hoopis lisandit «edastas Kläbot»? Kuidas on lood nendega, kelle olümpia teekonda ei ilmestanud hiljutise vigastuse või karantiini lugu?
Tundub, et just need ülejäänud, keda on koondises protsentuaalselt enamus, saavad osa meie spordirahva ülemäärasest kriitikast, taunimisest ja mõistmatusest. Delfi spordiajakirjanik Jaan Martinson kirjutab nende kohta «palju keskpära», nii mõnigi kirglik spordifänn räägib turistidest ning nendib, et kodus tugitoolis istudes ja olümpiat jälgides hakkab meie sportlaste pärast häbi.
Mul on siiralt kahju, kui me ei oska vaadata nendest standardsetest tulemuse ja võrdlusega seotud mõõdikutest või erakorralistest lugudest kaugemale. Olles paljude sportlastega koostööd teinud ning olümpialgi olles nende keskel, leian järjekordselt kinnitust sellele, et sportlane ei tule olümpiamängudele ega ühelegi teisele tiitlivõistlusele lihtsalt osalema. Igal sportlasel on omaenda kõrge eesmärk, iga sportlane valmistub starti minnes selleks, et võidelda, kannatada ja anda endast kõik. Loomulikult ei õnnestu selle isikliku eesmärgi saavutamine igal sportlasel, sellised on juba tippsoorituse reeglid, aga see fakt ei peaks tühistama sportlase kavatsust ega võitlemise protsessi, lõpuni püüdlemist ja raskuste ületamist.
Ka väljaspool võistlusrada on igal sportlasel enda lugu takistustest ja nende ületamistest. Seega sportlase tugevust ja eneseületust ei saa mõõta pelgalt raja läbimise aja või punktisummaga.
Olümpial riigi esindamine ei ole sugugi lihtne ja see kogemus on igale sportlasele ühel või teisel moel õpetlik, arendav ja väärtuslik. Unustame tihti ka selle, et see on teenitud järjepideva ja sihikindla tööga!
Murdmaasuusatamise 15 km eraldistardist klassikasõidu võitnud soomlane Iivo Niskanen tundub väga hästi mõistvat sellist pühendumist, tööd ja ohverdusi ka nö viimase mehe puhul. Peale enda võidukat finišeerimist ootas soomlane ära rohkem kui pool tundi hiljem finišisse jõudnud sportlase, kolumbialase Carlos Andres Quintana, õnnitles teda ning ütles: «Igaüks tegi väga palju tööd, et siia jõuda. Selline austus peakski olümpial olema». Kui olümpiakullaga kaelas Niskanen tunnistab ja austab iga sportlase panust ja jõupingutusi, siis mis meid takistab?!
Viimaks, lõpetame juba selle «sportlane ei suutnud üllatada» jutu. Spordis on küll üllatavaid hetki, aga pidev jänese kübarast välja võtmise ootus ei ole adekvaatne. Spordis on soorituse areng ja tulemuslikkus eelkõige süsteemse töö tagajärg. Ei ole ikka nii, et iga sportlane toob olümpiale kaasa neid jäneseid ja siis lihtsalt ei suvatse neid rajale toimetada. Kui sportlasel on järjepidev areng, siis tulevad ka paremad tulemused ja kõik see näitab, et süsteem toimib. Kui objektiivselt vaadates seda arengut ja tulemuslikkust nii väga ei ole, siis tasub ehk ka süsteemile rohkem otsa vaadata?
Isiklikult olen väga tänulik kõikidele sportlastele nende pühendumise, järjepideva töö ja spordile tehtud ohverduste eest! Olles teie seas sain olümpiamängudel tunda väga palju uhkust!
/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)