Üllatuslikult olümpiapileti saanud eestlane: millal olümpia on? Mul polnud aimugi (1)

Copy
Karl-Martin Rammo 2012. aastal Londoni olümpial.
Karl-Martin Rammo 2012. aastal Londoni olümpial. Foto: BENOIT TESSIER/Reuters/Scanpix

34-aastane purjetaja Karl-Martin Rammo kindlustas sel nädalal pileti Pariisi olümpiamängudele, mis tähistavad järjekorras tema neljandat olümpiat. Pärast Tokyo mänge spordist loobuda proovida üritanud Rammo otsustas aga viimasel hetkel pääseda Pariisi olümpiale ning õnnestus. Pärast olümpiapileti kindlustamist oli läbi telefoni üks esimesi küsimusi abikaasale, et millal olümpia kuupäevad on, sest tal endal polnud aimugi.

2012. aastal Londonis olümpiadebüüdi teinud Rammo on seni olümpialt saanud Laser Standard klassis 18. (2012), 21. (2016) ja 15. (2021) koha. Nüüd kannab klass nime ILCA 7 ning Rammo läheb sel suvel vastu oma neljandatele mängudele.

Facebookis tehtud postituses meenutas ta, et Tokyos tahtis ta endale tõestada, et põhitöö kõrvalt on võimalik maailma parimatega võrdselt sõita. See sai väärilise lõpu kahe sõiduvõiduga ja olümpia parima tulemusega.

«Pärast seda olid enesele tõestamised ühel pool ja põhilised motivaatorid ammendatud. Sport nihkus mu elus veel enam tagaplaanile ja aastatel 2022-2023 võistlesin inertsist mõnel üksikul tiitlivõistlusel suure emotsionaalse laengu ja sestap ka tulemuseta,» kirjutas Rammo.

Eelmise aasta lõpul või selle aasta alul istutas kauane treener Rein Ottoson temaase mõtte, et nüüd on lapsed nii suured, et saavad olümpia ja suure spordi olemusest paremini aru ning oleks narr oma kogemuste pagasit, professionaalse ettevalmistusega või ilma, proovile panemata jätta.

Veebruaris toimunud EMil sai Rammo 14. koha ja paari punkti OM-normist. See andis talle indu, et ehk võimatu missioon polegi nii võimatu. Pöördepunktiks sai MK-etap Palmal, kus Rammo kvalifitseerus kuldlaevastikku. «Mu tütar ütles lasteaias õpetajatele, et tema tahab saada «suureks sportlaseks nagu issi!» Kui varem tahtis ta saada arstiks (ma ei vali pooli).

Nägin väga vahetult kui märgiline on mingis suunas eeskuju või selle puudumine ja see sai mu suurimaks motivaatoriks nii lõppeval nädalal kui täna (neljapäeval – toim), siin hetkes seda kirjutades ning enda mõtteid avalikkusele taas avades.

See hulk õnnesoove, soojasid sõnumeid ja üldist kaasa elamist, mida sel nädalal kogesin, taasavas mu silmad, et mind on ehk vaja rohkem kui ma ise arvasin. Tulihingelistele spordihingedele ja purjetajatele, sest mis siin salata, OM-koondis on meil ju kaunis väike,» jutustas Rammo.

Prantsusmaal Hyeresis toimunud rahvusvahelise purjespordiliidu poolt korraldatud regatil olid mängus viimased olümpiapiletid. «Ootustele hetkegi mõtlemata näitasin parimat võimalikku näidet «sooritusest», mis on midagi, millest koolitustel teinekord räägin – Practice what you preach (eesti k tee nii nagu räägid)! Nii mõnelgi korral oli vaja teha sellest samusest saia ja oma esimese märgi kohtadega võrreldes oli finiši punktiskoor nädala peale jaotatuna -57p (ehk 57 positsiooni), mis näitab ilmekalt, et alati tuleb lõpuni panna püssi põõsasse viskamata.

Nädal möödus tunnetuslikult kiiremini kui kulub sisse hingamiseks aega ja vahepeale jäänud hetkedest, tegevustest ja otsustest oli formuleerunud Pariisi olümpianormi täitmine viimast võistluspäeva vajamata! Kokkuvõttes lõpetasin eile (reedel – toim) võistluse teise kohaga ja mõnede tundide jooksul oli Eesti OM-koondis saanud lisaks minule täiendust ka Ingrid Puusta näol, kes näitas üles uskumatut südikust ja karakterit.

Saanuna aru, mis ma just teinud olen, oli läbi telefoni mu esimesi küsimusi abikaasale, et «millal olümpia kuupäevad on?» sest nii nagu ütles üks mõne aasta tagune Eesti laul, siis «üks samm korraga» ja mul polnud aimugi - juuli lõpp, augusti algus, nagu ikka,» pajatas Rammo postituses.

«Tänan Reinu, kes pushis mind pushima, Laurit, kes tuli ehk jaburana tundunud mõttega küsimusi küsimata kaasa ja oli parim abimees, keda osanuks tahta ja nii kitsamat kui laiemat peret, kes andis mulle jõudu ja tahtis ilmselt rohkem kui ma ise. Samuti tänan oma kalleid kolleege, kes on pidanud, ja peavad ka edaspidi, tihtipeale mu sisendit ootama nii, et see saabub hilistel õhtutundidel pärast sõite.»

Tagasi üles