Treener tohtis lõpuks võistlusel kõrval olla ja Reena Pärnat teenis kohe olümpiapileti

Reena Pärnat (taga) kallistab pärast olümpiapileti teenimist treener Siret Luike. Foto: Rahvusvaheline Vibuliit (World Archery)

Nädal algas Eesti spordile suurepäraselt, sest vibulaskur Reena Pärnat teenis olümpiapileti. Paar eelmist aastat polnud Pärnatile karjääri parimad, kuid nüüd on käes uus tõus.

Saksamaal Essenis ei peeta neil päevil mitte ainult sportvibu OM-kvalifikatsiooni, vaid selle otsa kohe ka Euroopa meistrivõistlusi. Seal sai Pärnat eelvõistlusel 16. koha, ta võitis ka esimese duelli (šveitslanna Laura Amatoga 6:2), kuid teise kaotas (tšehhitarile Jindriska Vanek Vaneckovale 4:6) ning elu esimene koht EMi 16 parema seas jäi saamata. Ent suur osa nii füüsilist kui ka vaimuenergiat oli kulunud kõigest mõni päev varem.

Eelnevalt peetud OM-valikvõistlusel tuli Pariisi pileti teenimiseks jõuda esikolmikusse. Eelringis saadud neljanda kohaga näitas Pärnat, et on sihi saavutamiseks valmis. Järgnenud duell-laskmistel pidaski närv vastu – ka pingelistes olukordades – ning kui poolfinaali viimases seerias lasi ta türklanna Elif Berra Gokkiri vastu täpselt vajaliku arvu silmi, oli tee oma kolmandatele olümpiamängudele (varem 2012 Londonis ja 2021 Tokyos) valla.

Treeneri kohalolek aitab detaile rohkem tähele panna

Kohti, kus närvid võinuks alt vedada, oli mitu. Duellide teises ringis taanlanna Randi Degniga jõuti seisul 5:5 ümberlaskmiseni. Degn tabas seal üheksat, Pärnati nool vihises 70 meetrilt kümnesse.

«Säilitasin rahu ja mõtlesin: lase kümnesse, ehk sellest piisab! Nii läkski. Iga matš oli pingeline, aga tulin pingega päris hästi toime,» ütleb Pärnat.

Seejärel alistas ta kaks aastat tagasi Hollandi naiskonnaga võistkondlikuks Euroopa meistriks kroonitud Gaby Schloesseri 7:1 ning poolfinaalis eelringi parima tulemuse lasknud Gokkiri 6:4.

Seejuures oli tal juba seisul 4:2 võimalus vormistada võit, kuid viimane nool läks kaheksasse, seeria jäi viiki ja seisuks sai 5:3. Üldvõiduks vajas Pärnat järgnenud seeriastki vähemalt viiki. Viimase noole eel oli vastasel tablool 27, Pärnatil 18 silma.

Lasta tuli vähemalt üheksasse. «Mõtlesin: õpi nüüd sellest, mida sa enne tegid!» Nool vihises üheksasse, duellivõit 6:4 ning koos sellega finaalikoht ja olümpiapilet olid käes.

Sellele kõigele aitas kaasa üks väga oluline detail. Üle pikkade-pikkade aastate sai tippvõistlusel olla Pärnati kõrval tema treener Siret Luik. Aastast 2018 rahvusvahelises vibuliidus (World Archery) ning 2019. aastast selle peasekretäri asetäitjana töötanud Luigel ei lubanud leping edetabelivõistlustel treenerina tegutseda. Hiljuti ta aga lahkus sellelt töölt ja saab nüüd Essenis olla Pärnati kõrval (vt lisakast).

«Kui teda poleks siin olnud, siis ma ei tea, mis saanuks,» ütleb Pärnat otsekoheselt. «Koos treeneriga on ikka teine asi. Väiksematel võistlustel on ta saanud kogu aeg kaasas käia, edetabelivõistlustel aga mitte.

Tema kohalolek on väga oluline! Nii Siret kui ka Snežana (samuti Pärnati tiimi kuuluv spordipsühholoog Snežana Stoljarova – V. A.) annavad mulle väga palju juurde. Mõlemaga on väga hea koostöö.

Oleme Siretiga nii palju koos töötanud. Varem olime tiimikaaslased. Kui ta lõpetas tippsportlasekarjääri, sai temast minu treener. Ta näeb, millises seisus olen, teab mind nii hästi.»

Pärnat toob konkreetse näite, milles seisneb treeneri kohapeal olemise kasulikkus: «See annab tuulise ilma korra suure eelise. Tuul mõjutab noole lendu. Kui pean ise kõike jälgima, ei pruugi ma detaile hallata võib-olla nii hästi, kui vaja. Tema näeb ja tunnetab olusid ning ütleb, kuhu pean sihiku panema.»

Kuivõrd rahvusvahelise vibuliidu peakorter asub Šveitsis Lausanne’is, kolis 2021. aastal sinna ka Pärnat. Ta pääses aasta edasi lükatud Tokyo olümpiale, kus teda abistas Stoljarova. Nood mängud tõid Pärnatile olümpiakarjääri esimese duellivõidu ja 17. koha. Nüüd ihkab ta Pariisist veelgi paremat tulemust. Kaasa saab võtta kahtede mängude kogemused. Ja nüüd ka oma treeneri.

Pärast ülikooli lõpetamist saab täielikult keskenduda spordile

Tokyo mängude aastal segas Pärnatit valutav õlg. Olümpia järel hakkas ta seda ravima, ei võtnud ligi pool aastat vibu kättegi. «Tavalisele tasemele tagasi jõudmiseks läks päris palju aega. 2022. aasta kevadel sain taas 70 meetrile harjutama. Osalesin ka mõnel võistlusel.

Kaks aastat pärast Tokyot ei olnud mulle parim aeg. Ei tulnud häid tulemusi, ka mitte Euroopa mängudel. Lootsin Poolas peetud Euroopa mängudelt korralikku võistlust, aga kõik asjad jooksid halvasti kokku.

Lõpetasin eelmisel aastal ka ülikooli. Kevadel oli pinge suur – et saaks eksamid tehtud, lõputöö kaitstud. Suvel sain kogu pinge maha, õla enam-vähem korda ja keskenduda vibulaskmisele. Suve teisel poolel hakkasin korraliku mahuga treenima ja nüüd on see tulemus siis käes,» jutustab Pärnat.

Õlg annab siiski praegugi veel vahel tunda, kuid kõige kehvem aeg on möödas. Kui Essenis poleks olümpiapiletit tulnud, jäänuks selle saamiseks viimane õlekõrs järgmisel kuul Antalyas peetaval MK-etapil. Ent nii Pärnat kui ka Luik soovisid OM-koha kindlustada varakult, et jääks piisavalt aega mängudeks valmistumiseks.

«Talvel tekkis selline suurem arusaamine, et mida varem olümpiakoht kätte saada, seda parem. Hakkasime Esseni võistluseks varakult valmistuma. Oktoobri lõpus osalesin sise-MK-etapil ja sain pronksi. Seal oli näha, et kõik on hästi ja hakkab tulema,» ütleb Pärnat rõõmsalt.

«Oleme sel kevadel osalenud mitmel võistlusel. Oluline ongi just võistlustunnetuse hoidmine ja duellide käigus tekkiva pingega harjumine. Läheme ka Antalyasse ning pärast seda ja enne olümpiat veel mõnele väiksemale võistlusele,» lisab treener Luik.

Mida Pärnat eelmiste olümpiamängude kogemustest Pariisi kaasa saab võtta? «Londonist ma nii palju ei mäleta, see oli pigem avastamise ja õppimise koht. Tokyoga võrreldes on praegu pingetaluvus võib-olla natuke kõrgem. Tean, mis olümpial ees ootab,» lausub Pärnat.

Teoreetiline võimalus mängudele pääseda on veel ka Eesti naiskonnal. Mängudele pääseb nii naiste kui ka meeste seas kokku 12 tiimi, igas kolm sportlast. Paljude kvalifikatsioonivõistluste kaudu lisandub veel 28 mõlemast soost individuaalsportlast. Kokku võistleb Pariisis sportvibu klassis 64 naist ja 64 meest.

Plokkvibu, kus meil on maailma tippu kuuluvad Lisell ja Robin Jäätma, olümpiakavva kahjuks ei kuulu. Li­sell Jäätma jõudis tänu eelringis parima tulemuse lasknud hispaanlanna Andrea Munozi üle saadud 148:143 võidule EMil veerandfinaali, kuid seal tuli tunnistada türklanna Hazal Buruni 149:147 paremust.

Treener: Reena peab uskuma endasse!

Reena Pärnat (vasakul) ja tema treener Siret Luik. Foto: Rahvusvaheline Vibuliit (World Archery)

Sajandi alguses poolteist kümnendit Eesti koondisse kuulunud Siret Luik (pildil) hakkas peagi pärast sportlaskarjääri lõpetamist juhendama Reena Pärnatit.

«Olen alati näinud temas väga suurt potentsiaali. Reena ise ei saanud toona aru, kui hea ta on! Esimene ülesanne oli panna ta endasse uskuma sama palju, kui usuvad teda ümbritsevad inimesed,» meenutab Luik koostöö algust.

Mõne nädala eest lõpetas Luik töö rahvusvahelise vibuliidu peasekretäri asetäitjana. Ta ei soovi ametist lahkumisest pikemalt rääkida, kuid märgib, et selle otsuse kasuks rääkis võimalus hakata oma hoolealuse Pärnati kõrval viibima kõigil võistlustel – varem leping seda ei lubanud.

«Tunnen, et saan Reenale toeks olla. Talvel nägin, kuidas Reena vorm hakkab tulema, ning mõlemad tundsime, et olümpiapilet tuleb esimesel võimalusel ära võtta. Tore, et see õnnestus,» lisab juhendaja.